Lastele seni peamiselt õpikuid ja tellimusteoseid ning täiskasvanutele kasvatusalast kirjandust, kultuuritegelaste elust pajatavaid näidendeid ning mälestusteose „Mustamäe valss” (2012) kirjutanud Loone Ots (kes on viimastel aastatel olnud ka Lastekaitse Liidu president) ilmutas möödunud aasta lõpul põneva lasteraamatu „Lugusid kuulsatest eestlastest”. Raamat ühendab endas autori varasematest teostest tuttavaks saanud tugevused – huvi kultuuriajaloo vastu, pedagoogianded ning keeletundlikkuse.

Raamatut kätte võttes võib end tabada küll kiuslik-kahtlustavalt mõttelt, mis on see kuulsus, millele autor pealkirjas viitab. Tagakaanelt leiame kiiresti ammendava vastuse: kuulsatena käsitleb autor inimesi, kellest räägivad õpikud. Nimetatud kogumikus pakub ta lisamaterjali õpikuteksti juurde, ometi on jutud vahvad uurida ja lugeda ka siis, kui vastavat teemat koolis parasjagu vaatluse all ei ole.

Raamat algab lühikese pöördumisega lugeja poole. Sissejuhatav peatükk „Kuidas vanal ajal asjad olid” annab põgusa ülevaate ajaloost, olulisemad tegevuskohad on ära toodud kaardil. Raamatu iga alaosa algab käsitletava isiku pildi ja eludaatumitega. Lisamaterjalid aitavad teemasse kenasti sisse elada ning tuletavad meelde unustusse vajunud taustateadmised.

Teoses käsitletud kaheteistkümne kuulsa inimese seas on kirjanikke ja ajakirjanikke (Kristjan Jaak Peterson, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Carl Robert Jakobson, Lydia Koidula, Hella Wuolijoki), heliloojaid ja lauljaid (Miina Härma, Miliza Korjus, Gustav Ernesaks), sportlasi (Georg Lurich) ning sõjamehi ja poliitikuid (Johan Pitka, Julius Kuperjanov, Lennart Meri). Vahet ei ole, kas nad on elanud Eestis või väljaspool selle piire, saanud enne kuulsaks kodumaal või kaugetel maadel. Iga kuulsuse kohta räägib raamatu autor viis kuni kaheksa lugu tema lapsepõlvest ja kujunemisaastatest. Lood on valitud nõnda, et need ilmekalt kujutaksid peategelase karakterit ning põhjendaksid tema elukutsevalikut. Lugude ajaloolise tõepära kohta ütleb autor eessõnas, et kogu kirjapandu on „PEAAEGU tõsi”.

Valitud isikute kaudu saab käsitletud üksjagu olulisi teetähiseid meie ajaloos. Orjuse kaotamine, eestlaste jõudmine ülikooli, naiste ja meeste haridusliku ebavõrdsuse kaotamine, perekonnanimede eestistamine, küüditamine, erinevad okupatsioonid ja iseseisvusperioodid – kõiki neid sündmusi on käsitletud lastepäraselt. Autori lihtsate ja asjakohaste selgituste kaudu saab aimu ka omaaegsetest realiteetidest, nagu öömüts või toidutalong.

Loone Otsa raamat on väga julgustav. Üsna mitmel korral rõhutab ta, et noor lugejagi võib saada kunagi samasuguseks kui need mehed-naised, kellest raamatus jutustatakse. On ju nad kõik kunagi olnud lapsed, kes kardavad, kaklevad ja eksivad. Tugevalt väärtuspõhisena on see raamat praeguses kirjanduspildis erandlik. Ei kirjeldata just tihti nii veenvalt ja soojalt, kuidas käituda kontserdil või külas, miks peab vanemate sõna kuulama, mida tähendab aus mäng ning milleks on vaja head ja kaastundlikku südant. Samas ei ole teos näpuga vibutav või targutav, pigem kumab sellest sügavat usku iga lapse hingesoojusesse ja südameheadusse.

„Lugusid kuulsatest eestlastest” on tugevalt rahvuslik teos. Palju leiab toonitamist oma keele ja rahvuse austamine ja julge tunnistamine, mitte häbenemine või mahasalgamine. Samas aga suudab autor vältida liigset paatost ning õõnest isamaalisust. Raamatuga lõpule jõudnult on justkui uhkem olla – eestlased, keda autor kirjeldab, on julged, ausad, targad, sihikindlad, head ja viisakad. Igaüks tahaks selline olla. Loodetavasti sisendavad need lood meie lastelegi usku enesesse, jõudu ja sihikindlust oma unistuste püüdmise teel – olgu siis kirjaniku, sportlase, teadlase, poliitiku või põllumehena.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Menu Kirjastus, 2016
192 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Jõulukuu toob raamatupoodidesse palju uusi teoseid ja inimesi, kes neid ostavad. Lastele mõeldud osakondades valitseb valdavalt värvikirevus. Kargelt põhjamaistes toonides „Lumemees Ludvigi õnn” paistab sellest hulgast eredalt silma. Leelo Tungla ja Regina Lukk-Toompere nimed, mille raamatu kaanelt leiame, pole lasteraamatusõpradele tundmatud. Nad mõlemad on ses valdkonnas aastakümneid tegevad olnud – ja mitte ainult lihtsalt tegevad, vaid ikka tipus figureerinud.

„Lumemees Ludvigi õnn” räägib ühest vahvast lumemehest, kellel, nagu autor ütleb, „oli kõik mida õnneks vaja: helge pea, toekas kere, mis ei peljanud ei pakast ega tuult, ja ilus pikk ning punane nina, mis tundis pidevalt mõnusat porgandilõhna”. Ka elukohale polnud lumemehel midagi ette heita. Ta seisis väikese metsatuka ääres majakese lähedal, kus sai nii loomadega juttu ajada kui ka lastel silma peal hoida.

Kui aga tihased pajatavad Ludvigile jõulukuusest, mida lapsed imetlevad, tekib lumemehel soov seda samuti näha. Iga päevaga hakkab igatsus Ludvigit üha rohkem närima, kuni ei anna talle enam üldse rahu. Algul püüab ta üksi oma unistust täide viia, kui see aga ei õnnestu, hakkab lootus tasapisi kustuma. Hea, et Ludvigil tuleb mõte muret sõpradega jagada. Need kutsuvad appi ülempäkapikk Pätriku ning õige pea on lumemees Ludvig õnnelikum kui kunagi varem.

Lugu on pealtnäha lihtne, kuid selle ridade vahelt võib nutikas lugeja leida õnnelikuna elamise retsepti. Elutarkus, mida Tungal talle omasel tasasel viisil edastab, väärib kindlasti kõrva taha panekut. Jutt on täis soojust ja südamlikkust, sel puudub vähimgi irooniline kõrvalmaik. Kirjanik ei sulge küll probleemide ees silmi, kuid headust, lahkust ja lihtsust pole Tungal kunagi häbenenud. See aga pole nüüdislastekirjanduses sugugi tavaline nähtus. Juba kirjaniku varasematest teostest on tuttav ka soe huumor, mis isegi kõige tusasemale lugejale muige suunurka toob.

Raamatu illustreerija Regina Lukk-Toompere on üks hinnatumaid eesti raamatukunstnikke, kelle jõulisi ja värvikaid pilte oskavad hinnata nii väikesed kui ka suured raamatusõbrad. Tänaseks on ta illustreerinud üle 70 raamatu ning olnud selle eest ka järjepidevalt auhinnatud. Leelo Tunglaga on koostöö sujunud varemgi. Ta on meisterlikult illustreerinud nii Tungla luulekogusid („Sabaga päike” 2007, „Porgand töötab porgandina” 2013), värssjutte („Vanaema on meil nõid” 2014) kui ka pikemaid jutustusi („Siil Felix ja päkapliks Kerli”, „Siil Felix ja kriminaalne loomaaed”, „Siil Felix ja sekelduste sügis” 2004–2005).

„Lumemees Ludvigi õnn” on kunstniku eelnevate töödega võrreldes mahedam ja kargem. Eks osaliselt ole see tingitud ka teosest – on ju tegemist talveraamatuga. Raamatut sirvides silm puhkab ja naudib. Põhitoonideks on puhta valge kõrval ka selle erinevad varjundid – kerge hall, mahe beež ja teised sarnased loomulikud loodusvärvid. Aktsendiks lisatakse ka sügavsinist ja tumerohelist, tihasekollast ja porgandioranži. Detailirikkus ja läbitöötatus on ikka olnud Lukk-Toompere kaubamärk. Siingi köidab kunstniku oskus peente pisiasjade abil teksti laiendada, sellele uusi nüansse lisada. Loomade joonistamises on Toompere samuti alati tugev olnud. Ludvigi-raamatus hoiavad vaataja tähelepanu pikalt endal elutruud linnud ning mets- ja koduloomad. Paeluvalt on kujutatud ka peategelast lumemeest. Tema ilmed ja emotsioonid: nukrus, lootus, rõõm – kõik see kumab läbi ka piltidest.

„Lumemees Ludvigi õnn” on köitev raamat, milles lugu ja pildid moodustavad kokkukõlava terviku. See on kui harmoonia kehastus, mida ikka jõulude ajal igatsetakse.

Illustreerinud Regina Lukk-Toompere
Tammerraamat, 2016
23 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm