„Laps kirjanduses 14“. Kasvades kirjandusse: lugejast autoriks“
26. oktoobril 2026 Eesti Lastekirjanduse Keskuses
Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi ning Eesti Lastekirjanduse Keskuse 14. ühisseminaril on fookuses kirjanduse järelkasv. Uurime noorte kirjanduslikku loomingut, noori autoreid ning nende võimalusi ja väljakutseid eri aegadel. Ajaloolised ettekanded viivad meid 17. ja 18. sajandisse, küsides, kuidas noori kirjutama õpetati, milliseid kirjanduslikke eeskujusid ja vorme nad järgisid ning kuidas peegeldusid nende tekstides haridus ja silmaring. Üheskoos mõtestame ka seda, kes on noorkirjanikud nüüdisühiskonnas, uurime, kuidas jõuavad noored lugemisest ise kirjutamiseni, ning küsime, milliste võimaluste ja väljakutsetega nad kirjanduses tänapäeval kokku puutuvad ning millist tuge vajavad oma loomingulisel teel.
Projekt on rahastatud Kultuuriministeeriumi teadus- ja arendustegevuse programmist „Eesti kultuuri teadus- ja arendusprogramm 2023–2026.
Seminaril osalemiseks registreeri end siin.
Otseülekannet seminarist on võimalik jälgida Eesti Lastekirjanduse Keskuse Facebooki lehelt.
(Ülekande vaatamiseks registreerima ei pea.)
Kava
NB! Kavas võib tulla muudatusi
Avasõnad 10.30
10.40–11.00
Millal saab noorest kirjutajast kirjanik?
Elle-Mari Talivee, vabakutseline kirjandusuurija
Jaanika Palm, Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija
Kas iga kirjutav laps on noor autor ja iga avaldatud tekst teeb autorist kirjaniku? Ettekanne uurib noorkirjaniku mõiste piire, küsides, millist rolli mängivad vanus, looming, avaldamine, tunnustus ja enesemääratlus. Vaatame ka, kes on (laste)noorkirjanikud ja kuidas neid ära tunda.
11.00–11.20
35 muinasjutulist aastat
Krista Kumberg, Lääne Maakonna Keskraamatukogu bibliograaf
Ettekandes annan ülevaate Sten Roosi muinasjutuvõistluse ajaloost. Kuidas perekond Rooside varalahkunud poja mälestuseks algatatud lokaalsest omaloomingukonkursist sai ülevabariigiline iga-aastane ettevõtmine, mille eesmärk kandus üle laste loomingulisuse õhutamisele, nende keeletaju ja -kasutuse edendamisele, hea eesti keele esile tõstmisele. Toon esile peamised teemad, millest lapsed on kolmekümne aasta vältel kirjutanud. Samuti uurin, mis neid läbi kümnendite on inspireerinud. Loetu kõrval üha kindlamalt, muide, filmid, animafilmid ja arvutimängud. Esialgne arvamine, et küllap mõnest noorest autorist on saanud kirjanik, ei pea paika. Küll aga kasvatab osalemine kirjutamisjulgust ja ergutab fantaasiat ning rohkendab empaatiavõimet. Võtmerolli võistluse tuntuse juures mängivad õpetajad. Aga leidub ka neid, kellel on soov ise, ilma kooli vahenduseta kirjutada-saata-teistega konkureerida.
11.20–11.40
Mis juhtub lapsega, kes kirjutab?
Kätlin Vainola, Hea Lapse peatoimetaja, loovkirjutamise õpetaja, kirjanik
Võib-olla saab temast kunagi kirjanik. Võib-olla ajakirjanik, õpetaja, toimetaja või midagi hoopis muud. Võib-olla ei avalda ta kunagi ühtegi raamatut. Aga kirjutades õpib laps märkama, kujutlema, küsimusi küsima ja oma mõtteid sõnadesse panema. Ta vaatab maailma mitmesugustest vaatenurkadest ja avastab tasapisi, et tema mõtted ja kujutlused on väärtuslikud ning võivad erineda teiste omadest. Loovkirjutamise juhendaja ja lasteajakirja toimetajana puutun kokku lastega, kes soovivad kirjutada, ja ka nendega, kes seda eriti teha ei taha. Aga mis juhtub siis, kui laps pliiatsi haarab või peab seda tegema? Kuidas, kas ja kui palju saame meie täiskasvanutena seda protsessi toetada?
11.40–12.00
Mida teeb noore kirjanduse ajakiri?
Saara Liis Jõerand, ajakirja Värske Rõhk peatoimetaja
Juba alates 2005. aastast pakub ajakiri Värske Rõhk noortele autoritele võimalust avaldada luulet, proosat, tõlkeid, kriitikat ja esseistikat. Ajakirja kokku panemine pole aga ainus, millega toimetajad tegelevad – me anname kõigile kaastöölistele põhjalikku tagasisidet, avaldame debüütraamatuid, külastame koole, korraldame konkursse, kampaaniaid ja kokkusaamisi. Ettekandes vaatlen neid tegemisi lähemalt ning jagan olulisemaid tähelepanekuid, mis seda tööd tehes silma on hakanud.
12.00–12.20
Kas, kuidas ja miks noor kirjutab?
Rebeka Tõkman ja Miia Kadaru, Kirjanike Liidu Noored tuumiku esindajad
Räägime oma ettekandes varasematest noorte kirjanike ühendustest ja arutame nende rolli üle kirjanduses laiemalt. Samuti kõneleme Eesti Kirjanike Liidu Noortest ja sellest, mida me teeme, et toetada noori kirjanikke ja nende tegemisi. Mis on noorus? Kes on kirjanik? Mis on ühenduse või liidu mõte? Kuidas olla noor? Kes on noor kirjanik? Mida noor kirjutab? Miks noor kirjutab? Kuidas noor kirjutab? Kas noored üldse kirjutavad? Mis on Eesti Kirjanike Liidu Noorte mõte? Kõik need küsimused vajavad vastuseid ja meie oleme need vastajad.
LÕUNAPAUS 12.20 – 13.30
13.30–14.00
Kuidas ma jõudsin kirjanduse juurde?
Urmas Vadi, kirjanik
Ettekanne räägib sellest, kuidas ma lapsena vihkasin lugemist, kuidas see läks raskelt ja oli tunne, et enne tuleb surm, kui ma mõne raamatu läbi saan.
14.00–14.20
Kunst märkamatult üllatada ehk regiooni esimene käsiraamat noorte neidude kirjandusharrastuseks (1676)
Kristi Viiding, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi juhtivteadur
Ettekanne tutvustab regiooni varaseimat teadaolevat noortele autoritele mõeldud kirjandusloomele suunavat käsiraamatut, 1676. aastal Miitavis välja antud prantsuskeelset Guillaume Felle’i teost “Kunst märkamatult üllatada ehk noorte daamide ilukõne”, mille ainuke teadaolev eksemplar tuli hiljuti päevavalgele Rootsis Skoklosteri aadliraamatukogus. Kuidas ja miks selline käsiraamat välja anti ning milline roll oli Kuramaa õukonnal lapsautorite kirjutamispraktikate kujundamisel? Keda ja kuidas pidid noored autorid üllatama?
14.20–14.40
19-aastase Karl Aemilius von Kettleri tudengitöö näitena ühe noormehe haridusest 18. sajandi alguses
Marten Teemant, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna nooremteadur-doktorant
Ettekanne tutvustab Liivimaalt pärit vabahärra Karl Aemilius von Kettleri tööd “Avalik-õiguslik dissertatsioon Saksa-Rooma keisririigi õiguse omandamisest ja selle kaotusest Liivimaal”, mis kaitsti 30. detsembril aastal 1710 Strassburgi ülikoolis, kus tookord 19-aastane von Kettler õppis. 132 lehekülje pikkuses tekstis on rohkelt tsiteeritud antiikkirjanikke ja keskaegse Liivimaa ajalugu käsitlevaid teoseid. Kuigi tegemist on erialase tekstiga, võib selle põhjal vast esitada ka üldisemaid küsimusi. Milline oli ühe noormehe haridus Põhjasõja aastatel? Milline oli tema silmaring?
14.40–15.00
Aadlilaps ja luulevorm: heksameetrist aleksandriinini
Maria-Kristiina Lotman, Tartu Ülikooli kaasprofessor, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi vanemteadur
Ettekanne võrdleb 17. sajandi Eesti-, Liivi- ja Kuramaal elanud baltisaksa ja rootsi aadlilaste ja -noorte ladina- ja saksakeelset luulet ning uurib, milliseid värsivorme nendes keeltes kasutati ning kui hästi noored autorid eri mõõtude reegleid valdasid. Ladina luules on ülekaalus heksameeter ja eleegiline distihhon, esialgsete tulemuste põhjal näib meie korpuse saksakeelses luules aga domineerivat aleksandriin. Mõlemal juhul on tegemist selgete ja rangete reeglitega vormidega, millega oli ootuspärane värsikunsti õppimist alustada – luterlik koolitraditsioon soovitas noortele ladina keeles kirjutamise harjutamiseks just Vergiliuse ja Ovidiuse eeskujusid, pidades näiteks lüürilisi meetrumeid raskemini jäljendatavaks, saksakeelse luule jaoks aga oli aleksandriin ühe 17. sajandi kesksema normeeritud värsivormina samuti harjutamiseks loomulik valik. Ettekanne demonstreerib, kuidas aadlilapsed kasutasid neid vorme, et kirjutada täiskasvanute maailma kuuluvatel teemadel ja täiskasvanute žanrides, sisenedes nende kaudu täiskasvanute kirjandusmaailma.
