Jurga Vilė ja Lina Itagaki „Siberi haiku“ ilmumine meie kirjandusmaastikule oleks märgiline juba siis, kui tegemist oleks ainuüksi tõlkega leedu lastekirjandusest või graafilise romaaniga või lastele küüditamisest rääkiva raamatuga. Et aga ühte teosesse on koondunud kõik need kolm aspekti, teeb raamatu poelettidele jõudmise veelgi suuremaks sündmuseks.

Lai rahvusvaheline tuntus ja tunnustatus

Liig vähe teame me ikka veel Baltimaade kaasaegsetest lasteraamatutest, kuigi Leedu lastekirjandust on hakanud, tõsi küll, paaril viimasel aastal juba pisut rohkem meieni jõudma. Meenutatagu siinkohal kasvõi Lina Žutautė menukat sarja Kake Makest või maineka illustraatori Kęstutis Kasparavičiuse lummavaid pildiraamatuid. Tunamullu said eesti lapsed võimaluse tutvuda ka leedu lastekirjanduse ühe tõlgituma teosega, Evelina Daciūtė filosoofilise pildiraamatuga „Õnn on rebane“. Eriline tänu kuulub siin kindlasti tõlkijatele Ieva Marija Kuzminaitėle ja Tiina Kattelile (neist viimase eesti keelde vahendatud on ka „Siberi haiku“), aga kirjastustelegi, kes sellise suure riski on julgenud võtta.

Erinevalt eelmainitud teostest, mis on mõeldud peamiselt mudilastele, näeb „Siberi haiku“ oma lugejatena peamiselt kümneaastastest vanemaid lapsi ja noori. Märgatavalt laiem on olnud ka „Siberi haiku“ rahvusvaheline tuntus ja tunnustatus. Raamat on tõlgitud kümnetesse keeltesse, saanud sadu kiitvaid hinnanguid ning võitnud lisaks 2017. aasta parima Leedu laste ja noorteraamatu tiitlile ka mitmeid rahvusvahelisi lasteraamatuauhindu, nagu Deutscher Jugendliteraturpreis Saksamaal või Jānis Baltvilksi preemia Lätis, aga arvatud ka White Raven kataloogi ning Bologna Ragazzi preemia ja IBBY aunimekirja nominendiks.

Abiks ajaloo mõistmisel

Niisiis on rõõm, et see, kodumaal küll juba 2017. aastal ilmunud teos, lõpuks ka eesti keeles kättesaadavaks sai. Eriti seetõttu, et miskit analoogset eesti lastekirjanikel seni pakkuda pole olnud. Siberisse küüditamise teemat on käsitlenud küll Leelo Tungal mälestusteoses „Seltsimees laps“, kuid peamiste lugejatena pole siin lapsi silmas peetud. Turbulentsete aegade Rootsi põgenemiste valge laigu meie lastekirjanduses on kenasti katnud Juhani Püttsepa mullu ilmunud „On kuu kui kuldne laev“. Et mälestused ei tuhmuks, oleks vaja kindlasti käsitleda ka küüditamise lugusid lastele huvipakkuval ja sobival viisil. On ju ilmselge, et suurem osa ajalooteadmistest jõuab meieni läbi kultuuri – filmide, raamatute ja pajatatud lugude, mitte ajalooõpikute kaudu.

Küllap täitsid kirjanik Jurga Vilė ja illustraator Lina Itagaki oma graafilise jutustusega analoogse valge laigu leedu lastekirjanduses. Et tegemist on autorite duo esikteosega, tekitab esialgu hämmeldust niivõrd raske teema valik. Teost lugedes saab aga ilmselgeks, et selle loo – tegemist on Jurga Vilė isa Algise mälestuste kirjapanekuga – enese sees hoidmine polnud kauem lihtsalt võimalik. Tuginemine tegelikkusel on aga vaid üks osa teosest. Suur osa teksti mõjuvusest tuleneb sellest, et reaaliaga on põimitud mitmeid fantaasiaelemente, mis aitavad esile tulla kirjeldatud sündmuste absurdsusel, aga samas ka luua mõjuvaid kujundeid ja rõhutada olulisimat. Esialgu kunstlikuna tunduda võiv Jaapani teemagi on teosesse osavalt ja orgaaniliselt integreeritud, nii et see ühendab keerukad ajad sisemise rahu leidmise temaatikaga.

Idee edastamiseks valitud graafilise romaani vormil on mitmeid plusse. Noorel, kes kasvanud üha enam visuaalile keskenduvas ühiskonnas, on ehk kontakt raamatuga nõnda kergem tekkima. Samuti sobib taoline multimodaalne tekst, mis põimib endasse pilti, sõnalist jutustust, jutumulle, tegevusjuhendeid jmt, sageli hüplike ja ebaselgete, vahel ka konkreetse ajalise teljeta meenutuste edasiandmiseks suurepäraselt. Võibolla on just graafiline romaan üks otstarbekamaid viise valulike mälestuste käsitlemiseks? Ka Art Spiegelmani „Maus“, mille keskmes on holokaust, valinud sama tee.

Kuidas säilitada inimlikkus igasugustes oludes?

„Siberi haiku“ pole kindlasti raamat, mida lastele ja noortele uinumiseelseks lõõgastuseks soovitada, liiga palju tumedaid tundeid võib see äratada. Teose esile kutsutud kurbus ja jõuetus, aga ka viha ja kättemaksuiha panevad mõtlema, kuidas sellised asjad sündida saavad ning mida teha, et neid ära hoida. Veelgi olulisemana kerkib aga esile küsimus, kuidas ise, elades niisugusel ajal ja tingimustes, säilitada inimlikkus, mitte muutuda anastajaks, okupandiks, rõhujaks, mitteinimeseks. See ei ole lihtne teise põse ette keeramine ja alistumine lootuses paremale, see on selge ja ühtne vastupanu läbi kultuuri – läbi koorilaulu, läbi luuletamise, läbi millegi ilusa tegemise oma kätega, olgu selleks siis kudumine, kurgede voltimine, koduõunte seemnete mahapanek. Olgugi kohati ehk leedulikult sentimentaalne, lõhub ülihaleduse tunde lapsest peategelane, kes asju oma senise elukogemuse baasilt kirjeldab, nii et esile kerkib pigem üksteisehoidmine soojus, vastaspoole mõistmine, ilu ja elujõu leidmine kõige masendavamates oludeski.

Raamatu eessõnas kirjutab autor, kuidas ta isa lapsi lõunalauas korrale kutsus, kui nad vennaga lollitama kippusid, meenutades Siberis kogetud õnnetunnet külmunud kartuli leidmisel. Nii aitab kogu raamat lugejal asju ehk avarama pilguga vaadata ning õpetab oma hingesopist üles leidma rõõmu- ja tänutunde. Kuidagi kohatu tundub teost lõpetades kurta selle üle, et raamat nii vaevaliselt lahti püsib ja köide lugemiseks pidevat mudimist vajab.

Tõlkinud Tiina Kattel
Kirjastus Draakon & Kuu, 240 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

*Arvustus on ilmunud ka 31. mai Eesti Päevalehes

Viimastel aastatel on ilmunud mitmeid tõlkeid norra lastekirjandusest. Meenutagem siinkohal kasvõi Bobbie Peersi põnevaid William Wentoni lugusid, Jørn Lier Horsti kaasahaaravat teisest detektiivibüroost pajatavat sarja või Maria Parri südamlikke raamatuid „Vilgukivioru Tonje“ ning „Väravaht ja meri“. Norra noortekirjandus seevastu on meil suhteliselt tundmatu, kui välja arvata Jostein Gaarderi korduvalt taastrükitud ja lavalaudadelelgi jõudnud „Apelsinitüdruk“ ning Iben Akerlie viie aasta tagune mõtlemapanev jutustus „Lars LOL“. Seetõttu on hea meel poelettidel seda ebanorralikult heleroosade kaantega teost silmata. Veel innustunumalt sai asutud teose kallale, kui tagakaanelt selgus, et see Norras 2019. aastal ilmutatud raamat samal aastal ka laste- ja noortekirjanduse kategoorias kodumaa mainekaima, Brage kirjandusauhinna võitis. Muide, sama auhinna on saanud oma lasteraamatute eest kahel korral ka Maria Parr.

Uue tulija värskus

„Unenäod ei tähenda midagi“ on 1984. aastal sündinud näitleja ja muusikateadlase Ane Barmeni esikteos. Seda üllatavam tundub raamatu süvenemisaste, läbitöötatus ja viimistletus, mis kombineerituna uue tulija värskuse ja kirjutamiskirega on vägagi kaasahaarava tulemuse andnud. Eriti võluv on Barmeni oskus mitte suruda end kirjanduse piiridesse ja taotleda meeleheitlikult kirjanduslikkust, nagu debütantidega sageli kipub juhtuma. Ta räägib selle asemel lihtsalt lugu, edastab peategelase mõtteid ja tundeid, ilma liigsete targutuste ja suure elufilosoofiata. Tegemist on justkui väljavõttega reaalsusest, mida lugejale näidatakse. Samas on aga Barmen väga salapärane, ta annab lugejale vähe ette, ergutades nii teksti vastuvõtja aktiivsust ja võimaldades mitmeid lugemisviise.

„Võibolla ei kao keegi meist päris lõplikult“

Teos käsitleb leina ja sellega toimetulekut. Peategelaseks on 17-aastane Louise, kes peale sõbra Tormodi surma on asunud elama kodust eemale Ålesundi ja õppima sealsesse gümnaasiumi. Ta on lootnud, et keskkonnas, kus puuduvad pidevad vihjed lahkunud sõbrale ning keegi teda ja tema lugu ei tea, on tal Tormodi surmast lihtsam üle saada. Soovid aga ei täitu – tüdrukut valdavad jätkuvalt aeg-ajalt paanikahood, samuti ei ole poisist pääsu unenägudes. Pigem tunneb Louise, et oma leinast pole tal kellegagi rääkida, kuna „inimesed, kes ei ole kedagi kaotanud, ei taipa sellest muhvigi“. Nüüd, mõne aja möödudes on aga neiu sunnitud koju tulema, kuna tema vanaema on ootamatult infarkti saanud ja surnud. Et suvevaheaeg on just alanud, satub tüdruk õe vahendusel pooljuhtumisi tööintervjuule, peale seda õige varsti ka tööle kohalikku vanadekodusse. Suhtlemine dementsete vanuritega ja nende eest hoolitsemine sunnib tüdrukut mõtlema elus olulise, eriti aga mälu ja mälestuste rolli üle inimese elus. „Võibolla ei kao keegi meist päris lõplikult,“ leiab Louise lõpuks.

Elujulgust süstiv teos

Suve kodukohas teevad keeruliseks ka suhted pereliikmete ja sõpradega. Louise’i vanemad on lahutatud, isa elab eemal, temast on tüdruk emotsionaalselt võõrandunud. Üheksa aastat vanema õe Isabellaga seob Louise’i küll üksteise eest seismine, kuid pidev omavaheline konkurents, liig erinev maailmavaade ja elukäsitlus välistab turvalise kiindumuse. Ema püüab õdedevahelisi plahvatusohtlikke suhteid leevendada tähelepanu eemalejuhtimisega. Oodatust rohkem allasurutud tundeid toob esile ka kohtumine kunagise parima sõbranna Linniga, kes julgeb avalikult Tormodi kaotusest rääkida ja leinas oma lähedastele toetuda. Louise’ile tundub see leina eksponeerimisena, milleks tüdruku arvates pole mingit vajadust – ei ole ju Linni tundnud Tormodi nii hästi kui Louise. Pealegi arvab Louise, et sõbrannal, kes armastab nalja ja pidutsemist, puuduvad sügavamad tunded ja ta pole võimeline sügavamaks hingeliseks läbielamiseks.

„Unenäod ei tähenda midagi“ pole vaatamata elu lõpu ja surma käsitlemisele pessimistlik ja masendav raamat, pigem süstib see noorde lugejasse elujulgust ning utsitab elama täiel rinnal ja nii kaua, kui ette nähtud. Teos näitab ilmekalt, et pole midagi halba oma tunnete jagamises ja kaaslastele-pereliikmetele toetumises. Inimesed seepärast elavadki ühiskonnana koos, et teisele toetudes läbi elu minna. Hea raamat nii neile, kes hiljuti lähedase kaotanud, kui ka neile, kel pole veel vaja olnud nende teemadega silmitsi seista.

Tõlkinud Riina Hanso
Eesti Raamat, 2022
192 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm