2011. aasta rahvusvahelise lasteraamatupäeva sponsoriks oli IBBY Eesti osakond (MTÜ Rahvusvahelise Nooorsookirjanduse Nõukogu Eesti osakond). Sõnumi “Raamat mäletab” autor on lastekirjanik Aino Pervik. Plakati kunstnik on Jüri Mildeberg, kujundanud Jüri J. Dubov.
***
“Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.”
Seda lauset teavad minu kodumaal Eestis peaaegu kõik inimesed peast. Nii algab üks raamat. Raamatu pealkiri on “Kevade”, see ilmus 1912. aastal ja selle on kirjutanud Eesti kirjanik Oskar Luts (1887 – 1953).
“Kevade” räägib ühe väikese kihelkonnakooli laste elust 19. sajandi lõpu Eestis. Oskar Luts kirjutas oma koolipõlvest. Arno ongi õieti Oskar Luts ise lapsena.
Teadlased uurivad vanu dokumente ja kirjutavad nende järgi ajalooraamatuid. Ajalooraamatud räägivad sündmustest, mis kunagi toimunud. Ent ajalooraamatutest ei saa päriselt aru, kuidas vanadel aegadel hariliku inimese elu käis.
Juturaamat mäletab ka selliseid asju, mida ajaloodokumentidest ei leia. Näiteks seda, mida mõtles Arno sugune poiss, kui ta üle saja aasta tagasi koolis käis. Seda, millest lapsed tollal unistasid, mida kartsid ja mis neile rõõmu tegi. Raamat mäletab ka laste vanemaid, mäletab, missugused nad oleksid tahtnud olla ja millist tulevikku oma lastele soovisid.
Muidugi võib ka praegu kirjutada raamatuid vanadest aegadest ja need on tihti vägagi põnevad. Kuid päriselt tänapäeva kirjanik kaugete aegade lõhnu ja maitseid, hirme ja rõõme ikkagi ei tunne. Ta teab juba, kuidas kõik edasi läks ja kuidas vana aja inimeste tulevik kujunes.
Raamat mäletab oma kirjapanemise aega.
Charles Dickensi raamatutest saame teada, kuidas päriselt tundus ühele poisile elu Londoni tänavatel 19. sajandi keskel, kui Oliver Twist seal ringi liikus. David Copperfieldi silmade läbi (aga need olid ju Dickensi enese täpselt kaasaegsed silmad!) näeme meiegi igasuguseid tüüpe, kes 19. sajandi keskpaigas Inglismaal elasid, millised olid nende suhted ja mis mõtete ning tunnete järgi need suhted kujunesid. Sest David Copperfield ongi üsna paljus Charles Dickens ise. Dickens ei pidanud midagi välja mõtlema, ta lihtsalt teadis.
Raamatust saame teada, mis tunne oli Tom Sawyeril, Huckleberry Finnil ja nende sõbral Jimil 19. sajandi lõpul mööda Mississippi jõge sõites päriselt, kui nende seiklustest kirjutas Mark Twain, kes põhjalikult tundis kõike seda, mismoodi tol ajal inimesed üksteisest arvasid, sest ta elaski ju nende inimeste keskel. Ta oli ise üks nendest.
Kõige tõelisemalt räägivad vanade aegade inimestest kirjandusteosed, mis kirjutatud just neil aegadel, millal need vana aja inimesed elasid.
Raamat mäletab.
Aino Pervik
