Hüppa põhisisu juurde

Liisa Maria Murdvee näitus „Hundilood“

Alates teisipäevast, 1. veebruarist 2022 saab Eesti Lastekirjanduse Keskuses uudistada Liisa Maria Murdvee näitust „Hundilood“. Näituse pidulik avamine toimub teisipäeval, 8. veebruaril kell 16.00 koos horvaatia päritolu illustraatori Lucija Mrzljaki näituse „Sotto voce“ („Tasasel häälel“) avamisega.

Liisa Maria Murdvee (1980) on sündinud Tartus. Ta lõpetas Kõrgema Pallase Kunstikooli tekstiilikunsti erialal aastal 2004. Alates kooli lõpetamisest tegutseb Murdvee vabakutselise kunstnikuna ning tegeleb muuhulgas kirjutamise, maalimise, laulmise, kudumise, ehtekunsti, moekunsti, kujundamise, küljendamise, illustreerimise, fotograafia, videokunsti ja ka tantsimisega. Ta on teinud koostööd kirjastusega Tuum ning üle-eestilise kultuuripärandiaasta 2018 projektiga „Hakkame santima!“

Kunstniku sõnul kirjutab ta mustreid ja tekste, armastab väga mängida sõnade ja erinevate ideedega ning katsetada tehnikatega, millest lõpptulemus kohe välja ei paista, vaid ilmub. Aastal 2010 pälvis Murdvee 5 kauneima lasteraamatu konkursil žürii eripreemia noorele lootustandvale kunstnikule Juhani Püttsepa raamatu „Väikese hundi lood“ illustratsioonide eest. Näitusel saabki uudistada seda raamatut kaunistanud illustratsioone.

Näitust saab imetleda keskuse lahtiolekuaegadel E–R 10–18 ja L 11–16. See jääb avatuks kuni 5. märtsini. Loe lisa ka Lucija Mrzljaki näituse Sotto voce” kohta.

Liisa Maria Murdvee illustratsioon

Näitus „Sotto voce“ Lucija Mrzljakilt

Alates teisipäevast, 1. veebruarist 2022 saab Eesti Lastekirjanduse Keskuses uudistada horvaatia päritolu illustraatori Lucija Mrzljaki näitus „Sotto voce“ („Tasasel häälel“). Näituse pidulik avamine toimub teisipäeval, 8. veebruaril kell 16.00 koos Liisa Maria Murdvee näituse „Hundilood“ avamisega.

Lucija Mrzljak (1990) on Horvaatiast pärit režissöör ja illustraator, kes elab ja töötab Eestis filmirežissööri ja vabakutselise illustraatorina. Ta on õppinud kunstikoolides Zagrebis, Krakowis, Prahas ja Tallinnas ning on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia magistrantuuri animatsiooni eriala Priit ja Olga Pärna juhendamisel. Esimese animatsiooni-alase töökogemuse sai Mrzljak Joonisfilmi stuudios töötades ning ühed oma esimesed illustratsioonid avaldas ta ajakirjas Täheke.

Koostöös animaatori ja luuletaja Tarmo Vaarmetsaga sündis luulekogu „Võileib võimleb“, mis valiti Eesti rahvusraamatukogu korraldatud konkursil 5 kaunima 2019. aastal avaldatud lasteraamatu hulka. Aasta hiljem illustreeris Mrzljak Indrek Koffi lasteraamatu „Palavikulilled“ ning sai samal konkursil selle eest Eesti Kujundusgraafikute Liidu illustraatori eripreemia. Nimetatud raamatutest pärit illustratsioone saab näitusel teiste hulgas ka imetleda.

Lastekirjanduse keskuse kunstiekspert ja illustraator Viive Noore leiab, et Lucija Mrzljak on üks kõige huvitavamaid ja andekamaid noori illustraatoreid Eestis. Priit ja Olga Pärna käe all animatsioonikunsti õppinud noor raamatukunstnik näitab oma loomingulisust ja annet eri valdkondades, millest kõigis on ta Noore sõnul saavutanud märkimisväärseid tulemusi. „Tema lummavalt unenäolised ja õrnalt naiselikud raamatupildid võluvad, panevad unistama ja sunnivad end pikalt ning põhjalikult uurima. Palju väikeseid armsaid detaile vahelduvad suurte pindadega luues irreaalse unenäolise ruumi, kus võib juhtuda mida iganes. Illustraatorit iseloomustab piirideta fantaasia ja oskus piltidega edasi anda meeleolu ja tundeid, jutustada OMA lugu. Kas võib midagi enamat tahta!?“ küsib Noor.

Näitust saab imetleda keskuse lahtiolekuaegadel E–R 10–18 ja L 11–16. See jääb avatuks kuni 5. märtsini. Loe lisa ka Liisa Maria Murdvee näituse „Hundilood“ kohta.

Lucija Mrzljaki illustratsioon

Marja-Liisa Platsi illustratsioonid Bolognas

Bologna rahvusvahelise lasteraamatumessi 56. illustratsiooninäitusel näeb ka Eesti illustraatori Marja-Liisa Platsi töid.

Kokku kandideeris näitusel osalema 3873 raamatukunstnikku 92 riigist üle kogu maailma. Nende hulgast valis žürii välja 318 finalisti, kelle hulgas olid ka Eesti illustraatorid Pamela Samel ja Marja-Liisa Plats. Samuti jõudis finalistide hulka Eestis tegutsev horvaatia päritolu illustraator Lucija Mrzljak. Finalistide hulgast omakorda valiti välja 78 võitjat 29 riigist, kelle pilte on võimalik imetleda märtsis rahvusvahelisel Bologna raamatumessil toimuval illustratsiooninäitusel.

Nende 78 kunstniku hulka jõudis ka Marja-Liisa Platsi ning Bolognas näeb tema illustratsioone raamatule „Luukere Juhani juhtumised“, mille on kirja pannud Triinu Laan ja välja andnud kirjastus Päike ja Pilv. “Saatsin illustraatorite näitusele viis pilti raamatust “Luukere Juhani juhtumised”. Mul on hea meel, et potti valiti ka terake Eesti soola. Olen tänulik autoritele ja kirjastajatele, et ma saan töötada inspireerivate tekstidega,” lausus Plats.

Bologna rahvusvahelise raamatumessi illustratsiooninäitus toimus esmakordselt aastal 1967. Näitusel on võimalik tutvuda kõige värskemate maailma trendidega lasteraamatuillustratsiooni valdkonnas ning uudistada nii kogenud raamatukunstnike kui uute andekate tulijate loomingut.

Loe lisa Bologna lasteraamatumessi koduleheküljelt.

Marja-Liisa Platsi illustratisoon raamatule “Luukere Juhani juhtumised”

Härmatali fondi stipendiaadid selgunud

Pühapäeval, 23. jaanuaril 2022 anti üle Rahvuskultuuri fondi stipendiumid. Lastekirjanduse valdkonna arengut toetati kahest allfondist. Härmatali fondist sai taotleda vahendeid lastekirjanduse loomiseks, mis kannab edasi eesti rahva traditsioone ja tutvustab lastele eesti kultuuripärandit. Juhan Jaigi mälestusfond seisab hea laste- ja noorsookirjanduse arengu eest Eestis.

Härmatali fondist jagati viimases taotlusvoorus kolm stipendiumi kogusummas 5 900€. Toetuse said Kadri Ilves raamatu „Meie laste muinasjutud“ illustreerimiseks (2 000€), Gerda Märtens Veljo Tormise elust, loomingust ja regilaulu pärandist jutustava pildiraamatu kirjutamiseks ja illustreerimiseks (3 000€) ja Epp Petrone lasteraamatu “Mamma köök” lõpetamiseks (900€).

Juhan Jaigi mälestusfondi stipendiumi suuruses 1000€ sai Triinu Laan lasteraamatu “Poiss ja Papa” (tööpealkiri) kirjutamiseks.

Järgmine taotlusvoor toimub 1. septembril 2022 ja lõpeb 15. oktoobril 2022.

Loe lisaks Eesti Rahvuskultuuri Fondi koduleheküljelt.

Alf Preisen „Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni“ (1964)

Pühade eel ilmunud Alf Prøyseni „Jõuluvanade vahetus“ tõi mälusopist esile sama autori muinasjutu „Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni“. Maineka Norra kirjaniku (siis küll Alf Preiseniks transkribeeritu) teose tõlkis venekeelse väljaande järgi Helle Michelson.

Küllap oskavad paljud tänasedki väikesed lugejad asetada end raamatu peategelase, väikese, kuid aruka kitsekese nahka, kelle nupukus päästab teiste, teda alguses kiusanud loomade päeva. Purjeka ülekoormuse mõõtmiseks osutub pisikese kitsetalle oskus igati vajalikuks ja niimoodi teiste austuse ära teeninuna saab kitseke veesõidukil töö piletikontrollijana. Jutuke on lihtne ja kaasahaarav. Pideva kordamise abil saavad pisikestele raamatusõpradele kui võluväel selgeks numbrid ühest kümneni ja koduloomade nimetused, laeva ametimeestest rääkimata.

Tea kas just seepärast, et mudilasele loeb raamatute ette enamasti täiskasvanu ja nii jääb rohkem aega muule keskenduda, kuid eriliselt ongi meelde sööbinud just raamatu pildid. See armas kikkis sabaga kitseke veepinnalt oma peegelpilti imetlemas, tigeda näoga lehm, kelluke kaelas, üleloomastatud purjekas, mis kohe-kohe põhja võib vajuda – kõik see on teost taas kätte võttes nii tuttav ja kodune. Eestikeelse väljaande illustratsioonid võeti üle venekeelsest väljaandest. Need on sündinud armastatud vene kunstniku ja animatsioonitööstuse ühe asutaja Vladimir Sutejevi käe läbi. Kitsetall seikleb lisaks raamatule ka animafilmis.

Pole vist last, kes kümneni lugeda oskava kitsetalle lugu ei teaks. See pole ka imekspandav, sest 1964. aasta raamatu tagakaanelt leiame muljetavaldava trükiarvu – 40 000 eksemplari. Tänaseks on raamatust valminud kaks kordustrükki – 2001. ja 2015. aastal. Nende tiraažid on, tõsi küll, pisut väiksemad.

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Ilmunud on inimõiguste teemalised miniraamatud lastele

Balti riikide lastekirjanikud ja illustraatorid lõid 18 eriilmelist miniraamatut, mis on suunatud 6–10-aastastele lugejatele ja puudutavad mitmekesisuse ning inimõigustega seotud teemasid. Iga koostööprojekti „Miniraamatud lastele Balti autoritelt“ raames sündinud volditav pisiteos mahub A4 suuruses paberile ja on tasuta alla laetav aadressilt www.tinybooks.eu.

2021. aastal alguse saanud Eesti, Läti ja Leedu koostööprojekti vedasid lasteraamatuid ja lugemist populariseerivad asutused ning selle eesmärgiks on suurendada Balti riikide autorite omavahelist koostööd ja tutvustada meie professionaalset lastekirjandust ka välismaal. Miniraamatuid meisterdasid igast riigist 6 kirjanikku ja 6 illustraatorit.

Balti autorite loodud lood käsitlevad inimõigustega seotud teemasid nagu võrdsus, kultuuriline mitmekesisus, sõnavabadus ja ealine diskrimineerimine. Raamatud kutsuvad lugejat inimõiguste üle mõtisklema ning seeläbi oma eelarvamustest üle saama. Projekti tiim usub, et tänapäevases maailmas peaks selliseid teemasid käsitlema ja tutvustama juba lapsepõlves, et tekiks kaasav ja sidus ühiskond. Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Olga Tokarczuki sõnul saab „ainult kirjandus anda meile võimaluse minna sügavale teise inimese hinge, mõista tema motiive, jagada tema tundeid ja kogeda tema saatust“. Loodud raamatud püüdlevad just selles suunas, et nende lugemine ja lugude üle arutlemine kasvataks lugejas empaatiavõimet nii kodus kui sealt väljaspool.

Et miniraamatud jõuaksid võimalikult laia lugejaskonnani ja keelebarjäär ei saaks lugemisesoovile takistuseks, on need tõlgitud lisaks läti ja leedu keelele ka saksa, inglise, itaalia, prantsuse, hispaania, hollandi, vene ja poola keelde. Raamatuid saab lugeda elektrooniliselt või tasuta alla laadida aadressilt: www.tinybooks.eu. Miniraamatutega on kaasas metoodiline abimaterjal lastevanematele ja lastega tegelevatele haridusasutustele. Juhendmaterjalid koostati lastepsühholoogi, lastekirjanduse kriitiku ja lugemise populariseerijate poolt ning need julgustavad lastega koos lugema ja keerulisemate teemade üle arutlema.

Projekti loojad soovivad, et miniraamatuid loetaks ja jagataks üle terve maailma ning kasutataks õppeasutustes nii töötubade kui ka arutelude läbiviimisel. „Ühtlasi loodame, et raamatud pälvivad väliskirjastajate tähelepanu ja tänu sellele suureneb huvi eesti, läti ja leedu keelest tõlkimise vastu“, ütleb Justinas Vancevičius, Leedu organisatsiooni „Vaiku žeme“ (Laste maailm) kaasasutaja ja projekti üks algatajatest. Projekti tutvustatakse ka Euroopa raamatumessidel Vilniuses, Bolognas, Londonis ja Frankfurdis.

Projekti on välja töötanud kolm Balti organisatsiooni: Kooli arenduskeskuse poolt algatatud lugemisprogramm „Laste maailm“ Leedust, Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu Läti sektsioon (IBBY Latvia) ja Eesti Lastekirjanduse Keskus.

Lisaks on projekti partneriteks Leedu Kultuuriinstituut, Läti kirjandust edendav organisatsioon Latvian Literature, Leedu IBBY sektsioon ja Leedu Laste Vaimse Tervise Keskus. Toetajate hulka kuulub Balti Kultuurifond, mis on loodud selleks, et tugevdada kolme naaberriigi omavahelisi sidemeid ning koostööd ja suurendada Eesti, Läti ja Leedu rahvusvahelist nähtavust läbi kultuuri ja ühiste kultuuriprogrammide.

Projekti visuaali on loonud Leedu illustraator Aušra Kiudulaitė.

Nukitsa konkurss on alanud

Eesti Lastekirjanduse Keskus kutsub 6–13-aastaseid lugejaid valima Nukitsa konkursil oma lemmikkirjanikku ja -illustraatorit. Hääletada saab 6. jaanuarist kuni 23. veebruarini 2022 nii raamatukogudes üle Eesti kui keskuse veebilehel.

Nukitsa konkurss on Eesti Lastekirjanduse Keskuse lugejaküsitlus, mis toimub iga kahe aasta järel ning leiab aset juba 16. korda. Ettevõtmise eesmärgiks on väärtustada lasteraamatuid, populariseerida lugemist ning tunnustada meie lasteraamatute autoreid ja kirjastajaid. Konkursil annavad viimase kahe aasta algupärastele lasteraamatutele tagasisidet noored kirjandussõbrad ise.

Lapsed saavad hääletada autorite poolt, kes avaldasid 2020. ja 2021. aasta jooksul algupärase lasteraamatu.Et kahe aasta jooksul ilmunud teoste hulk on suur, on lugejatele abiks eelnevalt kitsendatud nimekiri, millesse valiti sada raamatut.

Lastekirjanduse keskuse direktor Triin Soone sõnul on võit Nukitsa konkursil üks valdkonna hinnatumaid tunnustusi, sest auhinna saajad valivad välja lapsed ise. „Rõõm on tõdeda, et meie lastekirjandus elab parimaid aegu – aastas ilmub mitusada omamaist lasteraamatut, mille seast leiab häid jutu- ja pildiraamatuid väga erinevale vanusele, huvile ja ka lugemisoskusele. Seega on konkursi sõel tihe. Et konkurss oleks lastele siiski hoomatav ja hääletamine jõukohane, valivad lapsed oma lemmikuid 100 raamatu seast”, lisas Soone. Kõrvale jäid kordustrükid, väikese levikuga ning vähest lugejate tähelepanu pälvinud raamatud. Samuti jõudis igast sarjast nimekirja vaid üks osa.

Võitjad kuulutatakse välja auhinnapeol, mis toimub 2. aprillil 2022 lastekirjanduse keskuses. Võimaluse korral kutsutakse peole ka hääletuses osalenud lapsi üle Eesti ning neil on võimalik oma lemmikautoritega kohtuda. Enim hääli saanud kirjanik ja illustraator saavad auhinnaks Nukitsa pronkskuju ja rahalise preemia.

Nukitsa konkurssi korraldab Eesti Lastekirjanduse Keskus iga kahe aasta tagant alates 1992. aastast. Varasemate laureaatide hulka kuuluvad näiteks kirjanikud Ilmar Tomusk, Andrus Kivirähk, Kristiina Kass ning kunstnikud Hillar Mets, Heiki Ernits, Edgar Valter jt. Varasemate laureaatide nimekirja näeb siit alalehelt.

Õpetajate auhind „Lugejate aasta“

Eesti Lastekirjanduse Keskus tunnustas auhinnaga „Lugejate aasta“ õpetajat, kes on teinud väsimatuid pingutusi laste lugema innustamiseks. Auhinna laureaadiks valis keskuse töötajatest koosnev žürii Tallinna Püha Miikaeli Kooli eesti keele õpetaja Tiina Veismanni.

Tiina on suur kirjanduse ja kultuuri huviline ning oma pühendumusega nakatab ta ka oma õpilasi. Ta on omal initsiatiivil välja töötanud kirjanduse tunnis süvendatud programmi, andes huvilistele veel rohkem kui riiklik õppekava ette näeb. Arutelud raamatutest ja loetust viivad tema tundides alati põnevate mõtisklusteni ja koolikell kuulutab tunni lõppu liiga ruttu.

Õpetaja Tiina õpilased kirjeldavad teda nii: „Tiina on nagu sõber ja õpetaja ühes, kes annab head nõu, kuulab ning mõistab. Arutelud Tiinaga on väga põnevad ja mõtlema panevad! Ta on väga hooliv ja abivalmis. Parim õpetaja läbi aegade.“

Lisaks kirjandusele on õpetajal suur huvi ka muu kultuuri vastu, ta omab laia silmaringi ja käib oma õpilastega pea iga kuu teatris. Tema õpilaste kirjatööd on olnud parimate seas sõnaloominguvõistlusel „Kiri peaministrile”, noorte essekonkursil ja mujal. Õpetaja Tiina Veismann on tõeline eeskuju ja teejuht raamatute ja lugemise maailma, inspiratsiooniks inimesena ja ääretult huvitav vestluskaaslane nii noorele kui vanale raamatusõbrale.

Õpetajale on auhinnaks Kadi Kurema graafiline leht „Lugejate aasta“, mis anti üle 5. jaanuaril 2022. a. toimunud lastekirjanduse keskuse tänupeol.

Aasta Rosina auhind selgunud

Eesti Lastekirjanduse Keskus andis 5. jaanuaril 2022 üle Aasta Rosina auhinna kõige omanäolisemale möödunud aastal ilmunud lasteraamatule. Valiku tegi kõikidest keskuse töötajatest koosnev žürii, kellele jäi silma lasteraamat „Kuhu lapsed said?“ Indrek Koffi värsside ja Elina Sildre piltidega.

„Kuhu lapsed said“on lustlik lugulaul sellest, kuidas ühe linnakese lapsed väsisid täiskasvanute käskudest ja keeldudest ning üheskoos metsa elama läksid. Raamat annab humoorika ülevaate täiskasvanute ponnistustest, et lapsi linna tagasi meelitada. Eriliselt magusaks teevad raamatu Indrek Koffi leidlikud värsid, milletaolisi meie lastekirjanduses järjest harvemini kohtab. Samuti pakuvad üllatusi Elina Sildre värvirõõmsad illustratsioonid, mille stiil eristub illustraatori senisest pildikeelest.

Lastekirjanduse keskuse kirjandusuurija Jaanika Palmi sõnul paistab Indrek Koffi värsslugu selle aasta lasteraamatumaastikul silma värske teema ja meisterliku teostuse poolest. „Teos näitab ilmekalt, kui väga ja milleks on täiskasvanutel lapsi vaja. Viivad ju linnast lahkunud lapsed kaasa ka rõõmukilked ja ringisilkamise, keksumängud ja lehesahinad. Näidates, et mitte miski peale siira soovi ja ühise mängulusti ei too lapsi tagasi, rõhutab Koff elurõõmu, mängulisuse ja loovuse olulisust. Tegemist on küll Koffi esimese lastele mõeldud luuleteosega, kuid värsked riimid ja vaimukas sisu annavad põhjust tõmmata paralleele omaaegsete värsslugude meistrite teostega,“ lausub Palm.

Lastekirjanduse Keskuse direktori Triin Soone leiab, et: „Indrek Koffi värssjutustus on hoogne ja rütmikas, sisult tänapäevane ja muhe, samas kindlasti kergelt nostalgiline, tuletades meelde Ellen Niidu „Suurt maalritööd“. Eriliseks teevad raamatu Elina Sildre pildid, mis annavad loole palju juurde, luues põnevaid karaktereid, situatsioone ja meeleolusid. Rosinaks teeb selle raamatu aga terviklikkus, kus kõik – lugu, pildid, kujundus, paber, tüpograafia ja raamatu formaat – on omavahel ideaalses kooskõlas“.

Aasta Rosina auhinda antakse välja alates 2004. aastast eelnenud aasta jooksul ilmunud erilisele ja silmapaistvale eesti lasteraamatule, hinnates kas raamatut tervikuna või ainult kirjaniku- või kunstnikutööd. Auhinna võitjaid tunnustatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuse tänupeol kilo rosinate, rahalise preemia ja tänukirjaga. Möödunud aastal sai Aasta Rosina auhinna Juhani Püttsepa ja Gundega Muzikante raamat „On kuu kui kuldne laev“ ja aasta enne seda Ilmar Tomuski ja Priit Pärna „Kõrvalised isikud“.


Raamatu kohta saab täpsemalt lugeda SIIT.

Jaanuar 2022: Indrek Koff  „Kuhu lapsed said?”

Need, kes Indrek Koffi loomingulist teekonda põhjalikumalt tunnevad, oskasid ehk ennustada, et ükskord avaldab ta lastele luuleraamatu niikuinii. On ju tema proosateosteski üsna palju luulele viitavat – võluvaid kordusi, tavapärasest erinevat sõnajärge, korduslikkust jmt. Aga et Koffi uus raamat liigitub värsslugude hulka, oli ilmselt paljudele üllatus.

„Kuhu lapsed said?“ pajatab ühest väikesest linnast, kus keeb vilgas elu. Kui siis lapsed otsustavad liigse keelamise ja käskimise pärast metsa lahkuda, tunnevad täiskasvanud end peatult ja kurvalt. Igatsetakse laste rõõmukilkeid ja ringisilkamist, keksumängusid ja lehesahinat. Nii leitaksegi, et lapsed tuleb – maksku mis maksab – linna tagasi tuua. Linnapea saadab välja sõjaväe, Pedagoog meelitab lapsi koogi ja kommiga, kuri onu Rein ähvardab vitsaga, Dirigent peibutab Mozarti ja Bachiga – millestki pole kasu. Kuidas küll lapsed tagasi saada, et elu väikeses linnakeses jälle endises rõõmsas saginas jätkuda saaks?

On tore, et Koff ei lähe ettearvatud rada ja suudab pakkuda mitmeid üllatusi. Tema värssloo lastele ei piisa meelitustest ega lubadustest, neid ei ole võimalik ära osta ega hirmutada. On sellised enesekindlad, justkui elukogenud ja iseteadlikud lapsed. Ju linnakese täiskasvanutel on nende selliseks saamisel oma roll. Ja järjekindlad on need lapsed ka, just nagu linnakese täiskasvanud, kes üha uusi ja kangemaid professionaale lastele järele saadavad.

Kogu loo kestel on Koffil lugeja kenasti konksu otsas. Osalt seepärast, et ta on suunatud pidevalt mõtlema, kes küll on see ametimees, kellel õnnestub lapsed linna tagasi tuua, ja mil viisil ta seda teeb. Vahepeal hakkab ta juba ehk kahtlemagi, kas lapsed üldse linna tagasi saadakse või asuvad need hoopis metsas suurtevaba kommuunielu nautima. Teisalt aga ka seetõttu, et igaüks, nii suur kui väike lugeja, tunneb Koffi kirjeldatud lastes ennastki ära. Paralleelid on eriti kerged tekkima viimase aja sündmuste taustal, mil igasugu piirangud ja pidevalt uuenevad lisareeglid kohustuste koormat üha suurendavad ning puhata ja mängida justkui üldse ei lasta.

Teos näitab ilmekalt, kui väga ja milleks on täiskasvanutel lapsi vaja. Viivad ju linnast lahkunud lapsed kaasa ka täiskasvanute rõõmu ja sära, elu mõtte ja värsked perspektiivid. Näidates, et mitte miski peale siira soovi ja ühise mängulusti ei too lapsi tagasi, rõhutab Koff aga elurõõmu, mängulisuse ja loovuse olulisust ka peale 10. eluaasta täitumist.

 „Kuhu lapsed said?“ paistab silma mitte ainult teema uudse lahenduse, vaid ka meisterliku teostuse poolest. Imetlusväärselt värsked  riimid, põnevalt ja ärgitavalt kasutatud siirded, voogav, mõnusalt rütmikas tekst. Kogu aeg jääb mulje loomulikust kõnest, mida mugav lugeda ja ette kanda. Hoolimata sellest, et tegemist on Koffi esimese lastele mõeldud luuleteosega, on põhjust tõmmata paralleele värsslugude meistrite teostega, alustades kasvõi Karl August Hindreyst, Alide Dahlbergist. Tõenäoliselt kuulusid autori lapsepõlve lugemisvarassegi nii omamaiste kirjanike (Ralf Parve, Felix Kotta, Ellen Niit) sulest või siis tõlkeautoritelt (Kornei Tšukovski, Sergei Mihhalkov jpt) pärit lood, mis paljudel Koffi-ealistel tänaseni peas on.

Suure sammu edasi on oma kunstnikuteel astunud ka Elina Sildre. Illustratsioone raamatule „Kuhu lapsed said?“ võib pidada lausa uue kvaliteediga etapi alguseks. Värske, helge koloriit, tasakaalus kompositsioon, ilmekad tegelased – kõik see moodustab värsslooga mõnusalt lustaka terviku. Vaadake kasvõi neid metsa sammuvaid sõdureid, kes on küll sarnased, kuid siiski igaüks isemoodi, pedagoogi ja poisi vahel loodud humoorikat paralleeli või varjukujudega vahelehti. Näib, et Sildre on Koffi tekstiga süvenenult töötanud, kirjaniku fantaasiast innustust saanud ja selle põhjalt lugu illustratsioonis edasi arendanud. Tulemus on nauditav nii vaadata kui lugeda.

2021. aastal „Ela ja sära“ stipendiumi pälvinud Koff oli mullu tõesti erilises hoos. Lisaks värssloole „Kuhu lapsed said?“ nägi trükivalgust ka „Kui ma oleksin vanaisa“ (2013/2020) paralleelteos „Kui ma oleksin vanaema“. Koffi vahendatuna jõudsid noorte lugejateni Rébecca Dautremer’ „Jacominus Gainsborough’ paremad päevad“ ning Anna Gavalda lühiromaan „35 kilo lootust“. Kui siia lisada ka täiskasvanutele tõlgitu (Pierre Lemaitre’i „Alex“, Eva Toulouze’i „Minu Udmurdimaad: välitöömärkmeid ja mõtisklusi“ ja Éric Vuillard’i „Päevakord“) saab hunniku, mis juba koguselt muljetavaldav. Paras aeg teenitud puhkuseks!

Illustreerinud Elina Sildre
Kirjastus Härra Tee & proua Kohvi, 2021
72 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm