5. veebruaril 1930. aastal sündinud Maire-Ilon Pääbost on tänaseks saanud maailmakuulus lasteraamatukunstnik, keda tuntakse Ilon Wiklandina. Ta on suurepärane näide, kuidas vaatamata saatuse poolt kättemängitud kehvadele kaartidele ande, töökuse ja ettevõtlikkuse abil elus toime tulla ja edukaks saada. Juba varasest lapseeast peale korduvalt hüljatud laps leidis toetuspinna Haapsalus isapoolsete vanavanemate juures. 1944. aastal saatis vanaema 14-aastase Iloni sõja jalust ära Rootsi, kus tüdruk asus elama isa kunstnikust õe juurde. Just tänu tädile asus lapsenagi joonistamist nautinud Ilon õppima kunstikooli ning osales kursustel.
Majanduslik kitsikus viis varakult abiellunud Iloni nimekasse Rootsi kirjastusse Rabén ja Sjögren oma joonistusi pakkuma. Seal oli toimetajaks hiljuti oma kuulsusrikast lastekirjaniku teed alustanud Astrid Lindgren, kellel oli just valminud „Mio, mu Mio” (rk 1954) käsikiri. Ingrid Vang Nyman, kes seni Astrid Lindgreni raamatuid, sealhulgas „Pipi Pikksukka” illustreeris, oli aga raskelt haige. Ilon Wikland joonistas proovipildid ning saigi töö endale. Peagi järgnesid teisedki A. Lindgreni teosed: „Bullerby lapsed”, Karlssoni lood, „Röövlitütar Ronja”, „Vennad Lõvisüdamed” jt. Praegu ei kujuta keegi neid Astrid Lindgreni raamatuid ette ilma Ilon Wiklandi piltideta. Kahe andeka looja viljakas koostöö ja südamlik sõprus kestis ligi 40 aastat, kuni A. Lindgreni surmani.
Oma pika loometee jooksul on Ilon Wikland illustreerinud lisaks Lindgreni loomingule teistegi tuntud Rootsi kirjanike, aga ka teiste maade autorite teoseid. Kirjanikud ja lugejad on hinnanud Ilon Wiklandi oskust kujutada lapsi nende loomulikkuses, tabada toredaid karaktereid ning luua turvalist olustikku. Ilon Wiklandi joonistustes avaneb südamlik ja soe maailm, milles igaüks end kaitstuna tunneb.
Peale Eesti taasiseseisvumist andis Ilon Wikland järele Rootsi kirjastajate survele ning asus oma lapsepõlvemälestusi laste tarvis raamatuteks vormima. Kajastamist leiavad vanemate lahutus, pidev ärasaatmine, üleliigsuse tunne, sattumine poliitiliste sündmuste keerisesse. Ometi leiab väike raamatu-Ilon oma lapsepõlves ka rohkelt rõõme. Tal on tema parim sõber, koer Sammeli, kellega koos olles Ilon hirmu ei tunne, vahvad koolikaaslased, kellega veeta aega Haapsalu ja Tallinna tänavatel, hell ja südamlik vanaema.
Tuntud rootsi lastekirjaniku Rose Lagercrantziga koostöös valminud „Pikk, pikk teekond” (1995, ek 1996) pajatab kunstniku lapsepõlvest Haapsalus ja põgenemisest Rootsi. „Sammeli, Epp ja mina” (1997, ek 1998) jutustab Iloni esimesest koolipäevast Tallinnas. Barbro Lindgreniga koostöös valminud „Minu vanaema majas” (2005, ek 2006) räägib Iloni lapsepõlvest Haapsalus, nagu ka „Kartulilapsed” (2007, ek 2008). „Kullake” (2012, ek 2012) jutustab aga traagilise loo väikese tüdruku lemmikust, kass Miisust.
Lisaks rohketele intervjuudele ja artiklitele ajakirjanduses aitab Ilon Wiklandi mahukat loomingut mõtestada Enno Tammeri koostatud raamat „Ilon Wiklandi maailm” (Tammerraamat 2007), mis koondab kuulsa eesti kunstniku töid, mälestusi ja fotosid. Samuti aitab eesti tuntuima lasteraamatukunstniku loojanatuuri ja maailma sisse elada 2009. aastal Haapsalus avatud teemakeskus Iloni Imedemaa, mis on austusavaldus sellele imelisele loojale ja ülistus idüllilisele lapsepõlvele.
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija
