Iivi Sampu-Raudsepp sündis 1942. aastal. Tema esimesed illustreeritud lasteraamatud ilmusid 1960ndate lõpus–70ndate alguses. See oli aeg, mida võib pidada eesti lasteraamatuillustratsiooni kuldajastuks. Raamatuillustratsiooni valdkonnas kujundas sel ajal trende n.ö läbimurdjate põlvkond. Läbimurdjateks on nimetatud graafikuid, kes lõpetasid ERKi 1950ndate aastate lõpus. Nende looming tõi uusi suundmusi nii graafikasse kui ka raamatuillustratsiooni laiemalt. Loobuti peensuseni väljatöötatud detailsusest, keskenduti suurte vaba joonega kujundite loomisele ning ekspressiivsete ja dekoratiivsete aspektide rõhutamisele. Võib öelda, et kõik see on ka Iivi Sampu-Raudsepa loomingusse jälje jätnud. Tema loomingut võikski iseloomustada sarnaste väljenditega – ekspressiivne, dekoratiivne ning mänguline.
Iivi Sampu-Raudsepp illustreeris 1960ndatel mitmeid tuntuid rahvajutte ning muinasjutte. Võrreldes möödunud kümnendiga, kui lasteraamat ning selle illustratsioon oli surutud valitseva ideoloogia teenistusse ning pidi järgima rangeid sotsialistliku realismi kaanoneid, valitseb Raudsepa loomingus soe ja lapsekeskne suund. Ühtlasi vastas see üldisele ootusele illustratsiooni suhtes – ikka ja jälle nõuti, et oleks toredaid ja muhedaid lastepäraseid tegelaskujusid. Võib öelda, et Iivi Sampu-Raudsepp sai sellega väga hästi hakkama. Tema illustreeritud F. R. Kreutzwaldi „Tark mees taskus“ on elavate piltidega teos, mis jääb meelde oma värvikasutuse ning lapselike tegelaskujude poolest. Sama võib öelda ka Grimmide muinasjuturaamatu „Lugu kuuest hakkajast mehest“ kohta, kus jällegi võime imetleda neid mitmekülgseid värve ning mõnusaid karaktereid. A. Kitzbergi „Piibelehe-neitsi“ aga on näide dekoratiivsete detailide suurest rollist kunstniku loomingus. Raudsepp on peenetundeliselt paigutanud visuaalsesse jutustusse taimeornamentikat ning tundlikku teemakäsitlust edasi andnud ekspressiivsete värvivalikutega.
Suurepärast võimet joont vabalt kasutada ilmestavad mitmed Raudsepa 70ndatel ilmunud teosed. Nagu ütles omal ajal Ott Kangilaski[1]: vaba joon, see peab olema omapärase stilisatsiooni teenistuses. Iivi Raudsepp on suutnud stiliseerida mitmeid eriskummalisi fantaasiaküllaseid tegelaskujusid. Meeldejääv on see veider siniste ripsmetega poiss Vladimir Beekmani raamatust „Raua-Roobert“ või siis suurte silmade ja täpilise habemega kuningas Kalju Kanguri raamatust „Kuningalinna lood“. Julge värvikasutus ilmestab ka Raudsepa 70ndail illustreeritud lasteraamatuid. Ernst Enno luulekogus „Üks rohutirts läks kõndima“ on kasutatud ootamatuid värvikombinatsioone, dekoratiivse aktsendina mõjuvad ka värvilised vahelehed ning värviline kirjatüüp. Julgen öelda, et see teos võiks olla nii mõnelegi tänapäeva illustraatorile inspiratsiooniks.
Iivi Sampu-Iivi Sampu-Raudsepp on oma hilisemas loomingus illustreerinud mitmeid teoseid tuššijoonistustena. Ühest küljest on kahju, et särtsakat ja elavat värvikasutust tema töödes üha vähemaks on jäänud. Samas jällegi peab tõdema, et tema illustratsioonid lisavad parajalt sügavust ja mõtlikkust Oskar Lutsu Tootsi-sarja lugudele ning loovad ajastutruud meeleolu. Kui Ott Kangilaski[2] väitis juba 60ndatel aastatel üsna nüüdisaegses vaimus, et illustratsiooni roll on anda edasi mõtteid ja tundeid, mida kirjanik kujutanud ei ole, siis võib julgelt öelda, et Iivi Sampu-Raudsepp oma elavate tüüpide ja üllatavate värvilahendustega just seda on teinudki.
Anneliis Lepp, Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse magistrant
26.01.2022
[1] Kangilaski, Ott 1960. Raamatu illustratsioon ja kujundus. – Sirp ja Vasar, 18. märts 1960, lk 4.
[2] Samas.
