Prohvetlik pahupidistaja
Kui Paul-Eerik Rummost laiemas avalikkuses juttu tuleb, siis ikka ennekõike kui kultusfilmi „Viimne reliikvia“ laulusõnade autorist. Tõsi küll, kirjandusringkondades räägitakse temast küll peamiselt kui suurepärasest luuletajast ja tõlkijast, harvemini tehakse juttu Rummost kui dramaturgist ning vahel (ja üha harvem) viidatakse ka tema ametniku- ja poliitikutööle. Rummo lastekirjanduslik looming jääb aga kõigis neis kategooriates vaatluse alt välja, kuigi sel on Rummo loomingus oma kindel koht, nagu on ka Rummol eriline koht eesti lastekirjanduses.
Rummo looming lastele jaguneb ajaliselt üsna selgelt kahte perioodi. Esimene neist kestis 1970ndate keskpaigast 1980ndate keskpaigani, mil Rummo avaldas nii luulet, proosat kui ka näidendeid. Peale mõningast pausi, alates uuest aastatuhandest toimus mõneti ehk Rummo taasavastamine – kordustrükkide kõrval jõudsid lasteni peagi ka uued teosed. Tundub, justkui oleks Rummogi endas vahepeal alla surutud lastekirjanikul taas lasknud esile tulla. Olemuslikult nende ajajärkude loomingu vahel suuremat erinevust ei ole. Kuna aga ümbritsevas lastekirjanduslikus kontekstis on muutused olnud märgatavad, siis tunduvad Rummo tekstid teisel perioodil ehk enam lastekirjandusmaastikku sulanduvat. Esimese ajajärgu Rummo oli oma stiilis aga rohkem eraldiseisja, teerajaja, kohati ehk prohvetlikki. Ta seadis seni kehtinud normid küsimuse alla ja rajas ise endale raja, mida mööda minna. Hiljem, tõsi küll, on tema valitud teed inspiratsiooniallikana kasutanud mitmedki lastekirjanikud.
Avaldanud varem küll ka „Tähekeses“ luuletusi, saame Rummost kui laiemale avalikkusele tuntud lasteluuletajast rääkida alates 1974. aastast, mil tema täiskasvanud lugejatele mõeldud luuleraamatute kõrvale ilmus „Lugemik, lugemiki“. Mäletan siiamaani seda raputavat tunnet, kui selle Jaan Klõseiko kujundatud oranži klibaka brošüüri esimest korda kätte sain. See oli segu suurest segadusest, imetlusest ja imestusest. Harjunud üldjoontes ontlike rütmilis-riimiliste neljarealiste plokkidega täidetud luuleraamatutega, mõjus „Lugemiki“ kui miskit seletamatut. Lehekülgi lapates tabasin end ühtlugu mõttelt, kas tõesti võib luule olla ka midagi sellist – vaba igasugu klišeedest ja piirangutest. Nii leidsingi end üha uuesti raamatut kätte võtmas, sooviga seda pahupidimõistatust lahendada.
Pahupidistusest ei pääse Rummo proosalugudeski. Eesti lastekirjanduse klassikaks on saanud muinasjututravestiaid pakkuv kogumik „Kokku kolm juttu“ (1975), milles Rummo talle nii omasel ümberpööratud viisil laseb hoopis karul tüdrukute maja segi paisata ning seal toole, voodeid ja putru proovides magama jääda, kolmel hundikesel end kurja Suure Põrsa eest kaitsta ning pöialpoisikesel seitsme lumivalgekese juures metsas elada. Kogumikus „Lakkhundikese jutud“ (2008) lisab ta eelmainitud lugudele ka Punamütsike töötluse, pajatab kuninganna muutumisest konnangannaks ning pakub roosiokkaga seotud mõtiskluse. Lapsekeelse ja -meelse elutunnetuse on Rummo ilmekalt paberile püüdnud tsüklites „Siil Liis ja teised siilid“ (2010) ning „Laste kirju emadele“ (kogumikus „Kui lähed teele koidu eel“ 2008).
Lisaks luulele ja proosale on Rummo kirjutanud ka lastenäidendeid. 1981. lavastati Draamateatris menukalt „Kass! Kass! Kass!“ ja 1985. aastal jõudis lavalaudadele „Kõrgemad kõrvad“. 2008. aastal ilmus trükituna „Aknalaua Juss ja sõbrad“, milles kirjanik süüvib jõulude eel aknalauale asetatud sussi hingeellu.
Rein Veidemann toob artiklis „Luule kui ilmutus“ (Postimees, 23. jaanuar 2012) Rummo täiskasvanuluule olulisemate karakteristikutena esile just plahvatuslikkust ja ilmutuslikkust. Need tunnused iseloomustavad ka Rummo lasteloomingut, milles, erinevalt täiskasvanutele loodust, tuleb ehk jõulisemalt esile luuletaja optimistlikum külg, olevikulisus, helgus ja soojus. Rummo lasteraamatuid – vahet pole, on need kirjutatud luules, proosas või näidendivormis, loomeaja alguses või hiljem – iseloomustab erakordne leidlikkus, keelemängulisus ja tuntud motiivide heatujuline pahupidistamine. Need on raamatud, milles kirglikku loomisindu ja lapselikku uudishimu elu vastu. Palju õnne, meie lastekirjanduse esipahupidistaja!
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
