fbpx
Hüppa põhisisu juurde

Helga Nõu 80

22. septembril saab kirjanik ja kunstnik Helga Nõu 80-aastaseks. Tema pärand lastele ja noortele pole küll mahukas, koosnedes seitsmest raamatut, lugemikest ja ajakirjanduses avaldatud üksikpaladest, kuid on sellest olenemata tähelepanuväärne.

Lapsena perega Rootsi emigreerunud Helga alustas kirjanduslikku karjääri lühijuttudega ajakirjanduses. Peagi aga tekkis vajadus lisaks täiskasvanuile avaldatule üht-teist ka lastele pakkuda. Mälestusraamatus „Valetaja. Mälestused, tõeotsimised” (2011) kirjutab H. Nõu ilmekalt pagulaskonna laste-lektüüris tekkinud vaakumist, mistõttu Nõukogude Eestist Rootsi jõudnud teosed tulid töödelda. „Lasteraamatud pidid läbima meie koduse „tsensuuri”. Enn luges läbi ja kleepis üle kõik ebasobivad sõnad ja mõisted. Kolhoos sai taluks, pioneer skaudiks, näärid jõuludeks, punalipp sinimustvalgeks ja oktoobripüha Eesti Vabariigi aastapäevaks. Nii töötas ta läbi kümneid ja kümneid raamatuid, kleepides üle ka punalipud ja viisnurgad piltidel. Kahjuks ei hakanud meie lapsed neid raamatuid kunagi lugema, need polnud lihtsalt huvitavad ega suutnud võistelda rootsi raamatute üleküllusega.” „Kui sobivaid lasteraamatuid ei olnud, tuli need ise kirjutada!” võtab H. Nõu olukorra kokku.

Nii ilmuski peagi fantaasiarikas krimilugu „Ruuduline röövel” (1965, Eestis 1990), mille eeskujuks olid Astrid Lindgreni moraalivabad lasteraamatud. Sellele järgnes „Oi-oi-oi, mis juhtus?” (1967), mudilasraamat, milles fantaasiamaal seiklevad kirjaniku laste Laine (s 1960), Heino (s 1961) ja  Liia (s 1965) iseloomujooni kandvad tegelased. Autori sõnul  kannab teos mõningaid mõjutusi „Sipsikust”. Raamat sai paguluses H. Nõu raamatutest populaarseimaks, nii et seda on hellalt mälestustes maininud nii mõnigi tollal laps olnud pagulane.

Enim on Helga Nõu siiski tuntud noortekirjanikuna. Huvitav on aga see, et ühtegi noorteraamatut pole ta kirjutanud omal algatusel, vaid pigem tellimise peale. Kui mõnda loojat taoline sundus segab, siis Helga Nõule on see mõjunud pigem motiveerivalt ja inspireerivalt. Soov olla vajalik, anda endast ja lisada midagi eesti kultuurile on teda tiivustanud.

Noorte jaoks ei eksisteeri sageli eilset ega homset – nemad elavad tänases päevas, seetõttu on teismelistele oluline just kaasaja reaalelu  käsitlemine. H. Nõu menuk „Pea suu!” (1983, Eestis 1994) käsitleb küll tõsiseid kaasaja probleeme (tähelepanupuudus, identiteedikriis, eesti noorte olukord rootsi koolis jne), kuid see on kirjanikule omaselt rüütatud põnevasse krimiloo lahedamise vormi. 2001. aastal ilmunud „Tõmba uttu!” on mõeldud eelneva paralleelteosena, käsitluse keskpunktis seekord Eesti koolinoored, kelle soovid ja plaanid on suuremad kui nende väike kodumaa.

Kirjaniku järgmine teos „Kuues sõrm” (2003), mis noorteromaanivõistlusel esikoha saavutas, eristub nii H. Nõu varasema loomingu kui ka kogu eelneva eesti noortekirjanduse traditsiooni taustal. Teose teeb eriliseks eelkõige meisterlik irreaalse ja reaalse maailma  ühitamine. H. Nõu sümbiootiline raamatuilm on terviklik, läbimõeldud ja viimistletud. Äärmiselt põnev, lausa filmilikke kaadreid silme ette manav süžee on nõnda haarav, et teost esimest korda lugedes jäävad mõnedki seigad kahe silma vahele. Järgnevad lugemiskorrad toovad aga esile üha uusi nüansse, millest põnevaimatena sööbivad mällu kujutlusliku ja tegeliku maailma kokkupuutepunktid.

H. Nõu pole kunagi olnud pelgalt laste ja noorte meelt lahutav kirjanik. Tugev sisemine vajadus juhtida tähelepanu kaasaja ühiskonna valupunktidele ilmneb ka teostes „Appi” (2008) ja „Jääauku” (2010). Kui varasemates teostes valutas kirjanik südant elundidoonorluse, narkomaania, hulkuvate loomade ja palju muugi pärast, siis hilisemates kajastab ta noorte üksildust, homoseksuaalsust, riskirasedust jne. Kirjanik pakub oma teostes välja rea lahendusteid, viitamata neist ühegi ainuõigsusele. Noor lugeja peab enne raamatus püstitatud küsimustelele vastamist ise endas selgusele jõudma.

Helga Nõu looming lastele ja noortele on probleemide, teemade ja käsitlusviiside poolest rikas. Ta on ajaga kaasas käinud, olles pagulaseesti lastekirjanikest ainus, kes end ka kodueesti lastekirjanduses maksma on pannud.

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija