24. august on eesti lastekirjandusele oluline päev: meie vanim lastekirjanik, hinnatud loodusteemaliste ja kodulooliste teoste autor Harri Jõgisalu tähistab 90. sünnipäeva. Oma kauaaegse bioloogiaõpetajatöö ja rohke ühiskondliku tegevuse tõttu pole H. Jõgisalu looming mahukas, küll aga jätkuvalt sisukas ja hoolikalt läbitöötatud. Enamus tema teostest on nõudnud ka rohket uurimistööd.
Esikteos, 1967. aastal ilmunud „Käopoja tänu“ sisaldab lühikesi proosavalme ja sai juba ilmudes kiitva hinnangu. Lühilugusid loodusest pakuvad ka kogumikud „Metsapaharet“ (1993) ja „Kohtumised“ (2004, koos Lembit Tihkaniga). Pikem jutustus „Kärp“ (1981) kirjeldab köitvalt kärbipere tegemisi. Kirjanik vaatleb sündmusi nii inimeste kui looma vaatepunktist. Läbiv looduskaitseline hoiak, mis rõhutab loomade õigust inimese kõrval elada ja neile loomuomase keskkonna säilitamist, oli omas ajas erandlik. Teos pälvis J. Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia.
Jutukogus „Sass ja Jass“ (1968) on õpetlikud lastelood, mis ilma otse näpuga näitamata pakuvad algkoolilastele moraalseid dilemmasid nii koolielu kui ka looduse ja loomadega seotud teemadel. Olupildid miniatuuride kogumikus „Nõiutud allikas“ (1974) käsitlevad filosoofiliselt keerukamaid, mineviku ja tulevikuga seotud küsimusi ning on seetõttu sobivamad põhikooliealistele. „Vennikese ja tema sõprade lood“ (2007) sisaldab enamjaolt lasteajakirjas Täheke ja varasemates kogumikes ilmunud palu. Ka kogumik „Linnavarblane maal“ (2006) on varemilmunu kordustrükk.
Enim on Jõgisalu aga tuntust kogunud kui Kihnu oma kirjanik. Tema „Maaleib“ (1985) sai peale ilmumist J. Smuuli nim. kirjanduspreemia. Kuigi teos järgib klassikalist mudelit „lapsed suvel maal“, muudab selle eriliseks Kihnu olude tutvustamine ja dialoogi põimitud kihnu murre. Südamlik ja rahvakultuuri vastu austust kiirgav tekst on tuttav tänapäeva kooliõpilastelegi. Sama liini jätkab „Vesiratta Madis“ (2005), mis tutvustab lastele köitvalt talupidamise minevikku ja tänapäeva, muistseid kombeid ja tavasid. Folkloorse pärandit on Jõgisalu esitanud ka Lembit Tihkaniga koostöös valminud raamatutes „Lugusid vanalt Läänemaalt“ (1989) ja „Tulihända püüdmas“ (2001).
Viimasel ajal ilmunust paistavad silma H. Jõgisalu meenutused möödunust. „Mälestused I. Grand Marinast Kadriorgu“ ja „Mälestused II. Märjamaalt Tallinna ja kaugemale“ (mõlemad 2011) annavad kirjaniku elust põhjaliku ülevaate, pakkudes samas huvitavat läbilõiget ajaloost. Peagi on ilmumas ka memuaaride kolmas osa. Imetlust väärib autori meenutuste täpsus ja inimlikkuse säilitamine kõige kiuste. Vaatamata kitsastele oludele, rohketele hülgamistele lapsepõlves, sõjale, vangistusele ja tagakiusamishirmule, pole H. Jõgisalu olemuses kübetki kibestumist ega kättemaksuiha, vaid kuhjade kaupa südamlikkust, optimismi ja tolerantsust.
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija
22.08.2012
