Uhke sünnipäeva eel laon Tiia Toometi raamatuid lauale virna. Nende seas on rohkelt õhukesi pehmete kaantega klibakaid, nagu nõukogude aja lasteraamatud ikka olid. Praeguseks on paber peaaegu et tolmuks pudenenud, lehed tihti rohkest lapselikust lugemistuhinast kortsunud ja plekilised. Hiljem, juba 21. sajandil ilmunud teosed on hetkel veel pisut värskemad ja pole ka ime – kannavad ju nii mõnedki neist tugevaid klantsjaid kaasi ja kriitpaberist kulumiskindlamaid lehti. Kõige priskemat täiendust virna kasvamises pakuvad mänguasjamuuseumi raamatud, imelise kujunduse ja illustratsioonidega väärt varade tutvustajad. Iseseisvuse taastamise aja esimene ajalooõpik pealkirjaga „Me elame ajaloos“ troonib samuti uhkelt kuhjas.
Niimoodi ühte hunnikusse laotuna tulevad eriti selgelt esile kaks peamist, üksteisega tihedalt põimuvat lõime, mida Toomet lastekirjanduse vallas tegutsedes järjepidevalt silmas on pidanud – argielu ja ajalugu, ühtmoodi olulist rolli mängivad need kirjaniku loomingus.
Toomet tuli lastekirjandusse tandemina. Koos abikaasa Jaan Kaplinskiga avaldati mudilastele luulekogu „Kuhu need värvid jäävad?“ (1975), mille illustreeris tollane armastatuim lasteraamatukunstnik Edgar Valter, kes teose kaanele hilisema Krõlliga kahtlaselt sarnased kõdid joonistas. Toometile kuuluvad kogus vabavärsilised laste igapäevatoimetustest pajatavad luuletused, mis värskelt ja vaimukalt, kuid siiski õrnsooja nukrusega tembitult tõstavad ausse väikeste inimeste tähtsad igapäevategevused – pudrusöömised, porilombis hüppamised, jänesekapsaste nosimised. Argielu poeetikat võib leida ka jutukogudes „Kuidas panna nööpe“ (1979), „Kaur, kõige noorem vanem vend“ (1991) jmt, milles Toomet paistab silma laste jaoks olulise märkamise, hindamise ja esiletoomise oskuse poolest. Mõnes raamatus on küll tegelasteks loomad, nagu näiteks jutukogus „Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda“ (1984), kuid siingi võib loomamaskide taga pigem lapsi ja neile omast maailmatunnetust tabada. Lustakamat külge näitab kirjaniku fantaasiaküllane pildiraamat „Värviline kosmoselugu“ (1979), mis on suurepärane vahend väikelaste värviõppuseks.
Teine, esimesest kohati ka lahutamatu lõim seostub ajalooga pisut üldisemal tasemel. Jõulisemalt on see suund Toometi loomingus tunnetatav alates 1980. aastate keskpaigast, mil venestuslaine kõrgeimal harjal tundsid mitmed lastekirjanikud muret eesti rahva ja meie kultuuri püsimise pärast. Ilmusid raamatud nagu „Vana aja lood“ (1983), „Lapikirja ja lastekirja (1984), „Kodused asjad“ (1987), veidi hiljem lisandusid „Kaltsutitt ja puuhobu“ (1996) ning „Vana aja koolilood“ (2001). Toomet pole lasteraamatutes ajalugu käsitledes pateetiline, vaid oma vaiksel ja malbel moel püüab kirjeldatu abil jätta laste emotsionaalsesse mällu jälgi, mis neile hiljem toeks oleks. Tema raamatutes peegelduv ajalugu pole see, mis toimub valitsejate peades või sõjatandritel, vaid on sügavalt isiklik ja esemeline. Toomet oskab ajaloo lapse jaoks hõlmatavaks ja nähtavaks teha, talle sellest tunnetuse luua. Millised olid omaaegsete laste mängud, mida nad seljas ja jalas kandsid, millest mõtlesid ja mida tundsid – neid iga lapse potentsiaalseid küsimusi selgitab kirjanik lähtudes kaasaja lapsest, talle lähedasest. Niimoodi aga toob esile seose meid ümbritseva argise ja ajaloolise vahel ning rõhutab nende mõlema koosolu ja tähtsust. See on meie argikultuur, mis on väärt olemist ja ajakeeristes kaasas kandmist.
Omaette kihistuse Toometi ajalooraamatute reas moodustavad mänguasjamuuseumist tõukuvad teosed. Iseseisvuse taastamise tuules, 1994. aastal asutas Tiia Toomet Tartu Mänguasjamuuseumi ja oli selle juhataja kuni aastani 2007. Siinsete varade tutvustamiseks valmisid „Suur karuraamat“ (2009), „Mänguasjad jutustavad“ (2010) jne. Toometi soovist muuseumi maskott lastele lähedasemaks teha on kantud Karu Lillekäpa tegemistest pajatavad teosed nagu „Karu Lillekäpa aastaajad“ (2008) ja „Karu Lillekäpa töö-ööd“ (2010). Viimastel aastatel on Toomet kirja pannud seiku oma perekonnaloost („Mamma, papa ja nende lapsed. Lapsepõlvest saja aasta taguses Tallinnas“, 2018).
Olgu Toometi teosed millisest žanrist tahes, neist kumab läbi tõdemus, et kõik elavad oma elu argipäevades, mis muutub ühel hetkel ajalooks. Palju õnne, Tiia Toomet, igapäevaelu ülistaja, ajaloo väärtustaja!
Jaanika Palm
lastekirjanduse uurija
