Ellen Niidu panust eesti lastekirjandusse pole võimalik ülehinnata. Ilma temata ei oska oma laspsepõlve ettegi kujutada. Isegi kirjanduskauged inimesed teavad Pille-Riini, Krõlli ja onu Ööbikut, kindlasti ka tema luuletuste viisistusi, nagu „Rongisõit”, „Kalad” (Mull-mull-mull-mull, väiksed kalad…), „Kati karu” ja „Võilill”.
E. Niit avaldas esimese lasteraamatu „Kuidas leiti nääripuu” aastal 1954. Juba debüüdist aimub suurt luuletajat, andekat värsslugude loojat. Hiljem lisandusid sellesse laste poolt armastatud žanrisse veel „Imeline autobuss”, „Kanaema kook”, „Suur maalritöö” jpt.
E. Niidu lühivormiline luule pakub lugemisrõõmu juba päris pisikestele . Lasteaiaelu värsistused, nagu „Jussi suss”, „Ilus vaikne unetund” jt käsitlevad sobivas vormis, sageli loomi ja mänguasju appi võttes, väikelapsele tuttavat olustikku ja temaatikat. E. Niidu looming on emalikult kasvatuslik, olemata seejuures näpuganäitavalt moraliseeriv või tädilikult nunnutav. Ta püüab luua oma lugejaile turvalise ja sooja kasvukeskkonna, kuid samas õhutab lapsi viisakalt ja abivalmilt käituma, kaaslastega arvestama ning neist hoolima. Koolilapsedki leiavad tuge oma avastusele. „Eks ole iga lapse sees üks koer ju loomupoolest ees.” kirjutab ta, ja lisab samas: „Kuid veel on iga lapse sees, üks tüdruk või üks väike mees. See tahab tuppa pugeda /ja õppida ja lugeda. Kes ainult lippaks, lendaks /ei saaks ju iseendaks.” („Eks ole”). Siiski ei poolda luuletaja paipoisse („Paipoisilaul”), enesekiitjaid („Heinaniitja ja enesekiitja”) ega kaebajaid („Kaevur ja kaebur”), vaid vahvaid väikseid rüblikuid, kel hea ja siiras süda sees.
Nii proosas kui luules on E. Niit osav omapäraste tegelaste looja. Krõll, kes näikse kehastavat kõike vallatut ja elurõõmsat lapses, on saanud pildilise kuju tänu Edgar Valteri ilmekale käele. Krõlli üleannetused pole pahandused, vaid kogemata juhtunud äpardused, mida tegusatel lastel ikka mänguhoos ette tuleb. Ka niikole kõhetu ja hirmus vaese onu Ööbiku humoorikad tegemised – vanniskäigud ja tõukerattasõidud, õuna- ja jäätisesöömised – on loonud paljudele lugejatele kustumatuid mälestusi. Lapseliku oleku pakkimine täiskasvanu vormi oli omal ajal uudne võte, mis hiljem nii mõnegi noore kirjaniku sule all, teadlikult või alateadlikult, uue elu on saanud.
Samavõrra hästi, kui värvikaid fantaasiategelasi luua ja kujutada, oskab E. Niit ka tavalist last ja teda ümbritsevat lühidalt, kuid tabavalt kirjeldada. Meenutagem Pille-Riini pajatusi, Triinu ja Taavi lugusid või aabitsajutte. Suurepärase sisseelamisega kirjeldab ta luuletusteski laste mänge talvel ja suvel. Armastus kõige elava vastu ja lapse õigus vabadusele on luuletajale ülimad väärtused. Kui aga see iseolemine saab piiratud, ei jää lapsel muud üle, kui mõtteis/hinges vaba olla ja fantaasial lennata lasta („Mänguvesi”).
Kuigi on kaheldud nii mõnegi tema teose lastepärasuses ning kahtlustatud üle noore lugeja pea täiskasvanule kirjutamises, on just laste poolehoid see, mis on ajendanud E. Niidu teostest üha uusi kordustrükke avaldama. E. Niidu usk laste taiplikkusse ja arukusse ning lootmine nende arvatust suuremale vastuvõtuvõimele on end ära tasunud.
Lisaks tugevale eetilisel hoiakule ja väärtuste rõhutamisele on E. Niidu luule lapsele ka rütmiliselt ja vormiliselt arendav. Last usaldades õpetab kirjanik noorele lugejale pisut keerukamaid käike kui monotoonne riimluule, muutumata seejuures põhjendamatult vigurdavaks või poosetavaks. Loogilise, voolava ja loomuliku sõnastusega on ka E. Niidu lastenäidendid.
Hilisemates teosteski on kirjanik jätkanud ikka samamoodi – töökalt, edasipüüdlikult, loomulikult ja nõudlikult. Lihtsus ja siirus ühendatuna vormimeisterlikkuse ja suurepärase lapsetunnetusega ongi vist see, mis Ellen Niidu eriliseks, omapäraseks ja ainulaadseks teeb.
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija
8.07.2013
