Olivia Saarega kohtudes ei oskaks kuidagi arvata, et see volüümika punapeaga särtsakas proua tähistab 18. oktoobril juba oma 80. sünnipäeva. Kadestamisväärselt heas füüsilises vormis, krapsaka kõnnaku ja sirge seljaga Oliviat ei näe naljalt ilma kõrgete kontsade ja hoolitsetud välimuseta. Vaatamata köitvale välisele on temas rohkelt sisemist soojust, hellust ja lüürilisust.
Mälestusteraamatud „Humalapuu“ (2005) ja „Kanarbikukartus“ (2010) aitavad heita pilku selle köitva ja omanäolise lastekirjaniku ning –ajakirjaniku kujunemisloole. Tegemist on tavatult ausate tagasivaadetega sündmusterohkele elule, milles sihikindlusel ja jonnakusel on suur roll. Narvas sündinud tüdruku isatalus veedetud lapsepõlveaastad olid küll õnnelikud, kuid keeruliste aegade sündmused jätavad sinnagi tumedamaid toone. Kindel soov saada õpetajaks viib maaneiu Rakverre kooli, kust saatus andeka noore peagi Tallinna juhatab. Edasiviiv jonnakus, tugev tahtejõud ja töökus, mis väljendub kasvõi maadlemisel väldetega, on need iseloomujooned, mis O. Saare elukäiku tublisti on kujundanud. Mälestusteraamatutes põimuvad köitvalt reaalelu ja selle kirjeldamise ilukirjanduslikkus. Kõike pole otsesõnu välja öeldud, nii mõndagi peab lugeja ise aimama. Seda eriti mälestustes, mis käsitlevad siirdumist Tallinna, tööleasumist „Tähekesse“ ja abiellumist.
O. Saar töötas pikka aega lasteajakirjanduses ning seetõttu ehk polegi tema ilukirjanduslik looming rohkearvuline ega mahukas. Rohkelt on lühivorme: luuletusi, mõtteteri, jutte, mille kirjutamine, erinevalt pikematest paladest, pole nii ajamahukas. O. Saare värsid kuuluvad enamasti loodus- ja mõtteluule valda, kuigi on ka sümpaatseid lapse igapäevatoimingute kirjeldusi. Tema lüürilisel lastele mõeldud loodusluulel ei ole eesti mastaapides konkurente. Lihtsat, lapsest lähtuvat loodusluulet oskavad kirjutada vähesed. Maal sündinuna ja kasvanuna oskab luuletaja hinnata ka linnaloodust – aknaklaasidel peegelduvat rohelust ja aedades õitsevaid õunapuid – ning seda ka sõnadega edasi anda.
O. Saare parimad luuletused on sündinud vahetust emotsioonist ja suurepärasest oskusest see sõnade abil paberile valada. Luuletaja sõnavara on muljetavaldav, kuid mitte mingil juhul peenutsev või toretsev, pigem vastupidi – lihtne , selge ja mõistetav. Ilmselt just tunnete mõjuva edastamise pärast on paljud tema värsid viisistatud ja lugejatele iseenesest pähe kulunud. Kes meist ei teaks värsse luuletustest „Leivalõhnaline“, „Mis värvi on kodu“, „Talvepilt“ („Mu käed on käpikute sees….“) „Neli pilti“ või „Esimene kiri“.
Laste seas olid omal ajal menukad ka kirjaniku lühijutud „Lõvi Lõrr ja jänes Jass“ ( ill Valli Hurt, 1. trükk 1972, 2. trükk 2001). Mõne aasta eest ilmunud „Lõvi Lõrr ja jänes Jass. Vanad ja uued lood“ (ill. Priit Rea, 3. täiendatud trükk 2008) toob vanad tegelased uute piltidega taas laste ette. Pisut enne juubelit jõudis väikeste lugejateni, aga miks ka mitte omaaegsete austajateni, värske, uute lugudega kogumik „Lõvi Lõrr ja jänes Jass seiklevad jälle“ ( ill Priit Rea, 2011). Saare lõvi ja jänese triloogia on üles ehitatud vanasõnadele. Vaimukate ja südamlike lühijuttude kaudu püütakse lapsele inimeste kombel käituvate loomtegelaste läbi selgitada erinevaid vanasõnu ja piltlikke väljendeid (nt suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi; teisele auku kaevama jne).
Pole just palju inimesi, kes veel 75. sünnipäeva eel julgevad vastu võtta uue väljakutse. O. Saar on üks neist. Ta teadis, mida teeb, kui asus TEA Kirjastuse lastekirjanduse osakonna vanemkonsultandiks. Hea, et teda ei takistanud meie ühiskonnas üha enam leviv noorusekultus ega kunstlikult tekitatud hirm enese vanuse ees. Peale O. Saare tööle siirdumist on TEA Kirjastuses lastekirjanduse väljaandmine muutunud süsteemsemaks ja sihipärasemaks. Välja antavad lastekirjanduse sarjad, ennekõike aga kuldraamatute projekt nõuab suurepärast lastekirjanduse tundmist, aga ka pidevat tahet end kõige uuega kurssi viia ja areneda. Seda soovi ja energiat näib O. Saarel jätkuvat. Teiste kirjanike loomingu väljaandmise kõrval võiks aga ka oma luuletuste koondkogu peale mõelda, et ajahambast puretud pehmekaanelised luulevihikud soliidsemasse, sisuga enam kaasa kõlavasse vormi valada.
Olivia Saar on inimene, kelles põimuvad lüürilisus ja praktiline meel, rohked kogemused ja uuendusmeelsus. Ta on imetlust väärt, toimekas ja iseseisev naine, kes katsumuste kiuste pole elurõõmu kaotanud.
Jaanika Palm. lastekirjanduse uurija
16.10.2011
