Silvi Väljal on üks eesti tuntumaid lasteraamatuillustraatoreid. Ta sündis 30. jaanuaril 1928 Mulgimaal, õppis Mustla, Sürgavere ja Raudna algkoolis, Viljandi tütarlastegümnaasiumis ja Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis, lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1952 graafika erialal. 1952-1957 oli lasteajakirja Pioneer kunstiline toimetaja, seejärel vabakutseline kunstnik. Kunstnike Liidu liige alates 1957.
Silvi Väljal on oma pika karjääri jooksul illustreerinud üle saja raamatu, peamiselt lastekirjandust (Olivia Saare, Heljo Männi, Venda Sõelsepa, Silvia Rannamaa, Jüri Parijõe, Elar Kuusi, Marta Sillaotsa, Iko Marani, Aino ja Leida Tigase jpt teoseid), aga ka luulekogusid, kooliõpikuid jm. Raamatute illustreerimise kõrval on kunstnik loonud arvukalt vabagraafikat ja pastelle, kujundanud üle 500 eksliibrise, teinud kaastööd lasteajakirjadele Pioneer ja Täheke.
Silvi Väljalil on kaks väga kuulsat raamatut. Tema illustreeritud L. Alttoa / H. Raigna „Aabits” (1958) on olnud esimeseks kooliõpikuks kõigile 1958-1973 esimesse klassi astunud eesti lastele. Silvi Väljali sõnul oli see esimene kord pärastsõjaaegses Eestis, kui ühele kunstnikule anti võimalus üks õpik otsast lõpuni kujundada. Aabitsat esitleti ka Brüsseli maailmanäitusel, kus kirjastus võitis selle eest hõbemedali.
Raamat „Jussikese seitse sõpra” (1966) sündis õigupoolest juhuse tahtel. Silvi Väljalil tekkis võimalus minna Moskva lähistele kunstnike laagrisse, kus osalemise tingimuseks oli ühe lasteraamatu kujundamine. Sobivat teksti hetkel käepärast polnud ning nii tuli kunstnikul see ühe õhtuga ise valmis kirjutada. Hiljem sündisid sinna juurde ka pildid Jussikesest ja seitsmest nädalapäevast.
Jussikese lugu sai kohe väga populaarseks ning on omane ja armas ka tänastele eesti lastele. Raamatut on tõlgitud enam kui 20 keelde – soome, rootsi, saksa, vene, ungari, tšehhi, slovaki, aga ka singaleesi, marathi, telugu ja bengali. Raamatu alusel on valminud multifilm (1967, režissöör Heino Pars) ning lavastused Nukuteatris (2002) ja Endla Teatris (2006).
Küsimusele, miks ülimenukale autoriraamatule hiljem lisa pole tulnud, on kunstnikul lihtne vastus – illustreerinud aastate jooksul sedavõrd palju teiste kirjanike raamatuid, ei jäänud ise tekstide kirjutamiseks enam mahti.
