Ettekanne lastekirjanduse aastakoosolekul 5. märtsil 2012 Eesti Lastekirjanduse Keskuses
Jaanika Palm, Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija
Möödunud lastekirjandusaastat pisut lähemalt uurides ja laiemasse konteksti paigutades hakkavad ennekõike silma muutused kogustes. Eesti algupäraste lasteraamatute arv, mis seni üsna visalt halvenenud majandusseisule vastu oli pidanud, langes märgatavalt. Nii ilmus mullu lastele 118 nimetust eesti ilukirjandust, neist esmatrükke oli 74 (luulet 12 ja proosat 62 nimetust). Võrdluseks olgu öeldud, et 2010. aastal ilmus eesti ilukirjandust 24 ja esmatrükke 11 võrra rohkem.
Iseenesest pole sellistel numbritel meie rahvaarvu ja võimalusi arvestades suurt midagi viga, kuid varasemate eriti rikkalike aastate taustal tundub see siiski kasinam. Vanema põlvkonna autoritest ilmutasid teosed Aino Pervik, Lehte Hainsalu, Olivia Saar, Jaan Rannap; kerkis esile ka mitmeid uusi lootustandvaid debütante. Keskmist, kõige elujõulisemat ja hetkel kõige paremas loomeeas generatsiooni tabas mullu seisak. Nii ei avaldanud ükski selle põlvkonna esiautoritest uudisteost. Kristiina Kass, Andrus Kivirähk ja Piret Raud võtsid väikese mõttepausi, mistõttu on raske leida möödunud aastast juhtivaid teoseid, kuigi üht-teist meie laste lugemislauale on ka teistel kirjanikel pakkuda
2011. aasta tõi lasteluulesse kaks debütanti (Siiri Laidla, Tormi Kevvai), kuid kumbki ei toonud lasteluulesse värskust ja uusi tuuli. Multitalent Tormi Kevvai on neist võimekaim, kuigi tema kogupere luulekogumiku alapealkirja kandev „Kiikshobu“ (Elmatar) on eklektiline, sisaldades küll mõningaid köitvaid ja rutiinivabu keelemängulisi leide, kuid rohkem on tunda pingutamist ja mõtte luulevormi surumist. Koguga on kaasas lauludega CD.
Peale pisukest pausi avaldas ka võru keeles kirjutanud Milvi Panga kirjakeelse kogu „Kus sa oled, päkapikk?“(Varrak). Vaatamata luuletaja poolt juba kordi käsitletud teemale, suudab Panga ometi sellele huvitavalt läheneda, otsides uusi nüansse ja köitvaid riime. Panga luuletustes on olemas algaja luuletaja siirus ja esmakordsus, kuid ka vilumust seda sobivasse, lihtsasse vormi valada.
Ilmar Trullgi jätkab talle omase napi ja vaimuka stiiliga. „Väike viisakas kärbes“ (Varrak) sarnaneb eelnevate kogudega hea rütmitunnetuse, üllatavate allusioonide ja sümpaatse sõnamängu poolest. Trulli teemadespekter on nagu ikka lai ulatudes poliitikast vallatute igapäevaelu kirjeldavate värssideni ning ametikirjeldustest loodusluuleni.
Selle aasta tippkoguks võib aga pidada Wimbergi „Rokenrolli“ (TEA Kirjastus), mis on kaasaegse ja tempoka luule ilmekas näide. Kogu on ka vormiliselt huvitavam kui keskmine eesti lasteluulekogu sisaldades nii vabavärsilisi, kordustel põhinevaid ja lauldavaid luuletusi kui ka mitmekesiste riimide ja rütmidega traditsioonilisemaid värsse. Ei saa märkimata jätta, et Wimbergi luule saavutab täiuse tema enda ettekantuna, omandades nõnda nüüdislasteluules haruldase vahetuse ja võimsuse.
Lasteproosa osas ei toimunud mullu suuri muutusi. Jätkus paaril varasemalgi aastal tunda andnud tendents fantaasiaraamatute suunas, seda eriti algklassilastele mõeldud lektüüri osas. Märgatav on fantastilise ainese lisandumine ka noortekirjandusse, realistlikud, kaasaja tavaelu ja probleeme käsitlevaid teoseid ilmub ka sellele vanusele üha vähem. Mida aeg edasi, seda keerukam on määratleda teoste adressaati, kuid proosast parema ülevaate saamiseks jagasin need siiski nelja gruppi: väikelasteraamatuteks, algklassi- ja põhikooliõpilastele mõeldud teosteks ning noorteraamatuteks.
Mudilastele mõeldud raamatute osas tabas möödunud aastal tõsine tagasiminek. Tunamulluste rohkelt illustreeritud sümpaatsete värsslugude kõrvale on möödunud aastast lisada vaid mõni üksik sellele vanusegrupile mõeldud raamatut, mis ka väikelapse nõudlikku maitset ei rahuldab.
Heli Illipe-Sootaki „Kiisu reisib“ (Dolce Press) saadab sarja esimesest osast tuttava Kiisu koduuksest kaugemale maailma avastama. Kiisu reisib nii pisut lähemal nagu näiteks Lätis, Venemaal ja Gotlandil, kui ka väga kaugetel maadel, nagu Uus-Meremaa, Kongo, Antarktika. Igal maal kohtab Kiisu loomadest sõpru (pingviine, gorillasid, pandasid, hülgeid), kes talle erinevate maade kombeid tutvustavad. Teksti sees on ära toodud ka mõned kohalikud väljendid, samuti leiavad tutvustamist erinevad reisimisviisid alates jalgrattamatkast kuni helikopterite, lennukite ja allveelaevadeni. Kuid raamatus ei jutustata vaid reisidest ja võõra maa kommetest. Kiisu püüab suunata lapsi ka tõsisematele teemadele mõtlema, näiteks mis on rikkus ja milleks peab trenni tegema, kas on vajalik alati võita ning mida tähendab sõprus.
Nagu Kiisu esimeses raamatus, on ka tema reisiseiklustes mõningast ebaühtlust. Sümpaatsemad on jutud, milles tunda autori soojust ja sügavat isiklikku kirge. Eriti õnnestunud on Kiisu reisikirjeldus Venemaast, milles Kot ja Kiska meie Kiisut samovari ja tee ning pirukatega vastu võtavad, ahju peale magama panevad ja hiljem talvist kalapüüki harrastama viivad.
Raamatuga kaasas olev Kiisu pappfiguur pakub lapsele võimalusi lihtsaid dialoogilisi tekste esitada või raamatutekstide tegevustikku edasi arendada. Kui aga selleks soovi pole, võib Kiisu raamatus lugemisjärge hoida.
Kiisu raamatute loomisel ja nende laste seas menukaks kujunemisel on suurt rolli mänginud teoste illustraator Katrin Ehrlich. Tema värvikad, vaimukad ja detailirohked pildid on vaatamisväärsus omaette, pakkudes rõõmu ja igal korral uusavastamisrõõmu ka täiskasvanuile
Väikelastele on köitvad ka Leelo Tungla „Liisbeti päev“ ja „Tragi tüdruk Krata“ (mõlemad Tammerraamat), milles luuletaja on kirjutanud mudilaste toimekast igapäevaelust värsid Ilon Wiklandi piltide järgi.
Ligi pooled meie lasteraamatutest on adresseeritud algklassilastele. Mullused sellele vanusele mõeldud teosed on kõvasti fantaasiakirjanduse poole kaldu. Realistlikku lasteraamatut näivad viljelevat juba kogenud autorid. Aino Pervik jätkas Tirilinna lugude sarja kuuenda osaga „Jüri soolaleivapidu“ (Tammerraamat), milles käsitleb meie lastekirjanduses erandlikult rassismi ja nõidumisega seotut.Teose teksti integreeritud Anu Kalmu illustratsioonidtoovad lugemisnaudingu kõrvale silmailu.
Sümpaatseima käsitluse meie nüüdiselust andis mullu Ilmar Tomusk raamatus „Volli vanad vigurid“ (Tänapäev). Volli-lugude esimene, 2007. aastal ilmunud osa „Tere, Volli!“ sai kohe suure lugejamenu osaliseks. Kahtlused, et teine osa esimesest lahjem ja värvivaesem on, saavad kohe hajutatud. Pigem vastupidi. „Volli vanad vigurid“ on eelmisest osast läbimõeldum ja stiilipuhtam. Autoril on juba julgust ballastist loobuda, jättes nõnda ka lugeja fantaasiale tööd.
Mullu ilmus lastele tavapärasest enam memuaare. Ülo Vooglaiu jutukogu „Vanaisa“ (Väike Vanker) on küll suunatud lastele („Lastele meeldib kuulata, mida vanasti keegi tegi, mõtles ja tundis ning ennastki ajas tagasi mõelda“ lk 6), kuid kirjutamisstiili poolest on see sobilikum ehk vanematele lugejatele. Sümpaatne on autori soojus ja südamlikkus, kadestamisväärne lähedus vanaisaga, kelle tarkus ja hoolivus väljenduvad ennekõike tegudes, vahel harva pinnale kerkiv sõnaline tunnustus on seda väärtuslikum. Kuigi autor rõhutab eessõnas jutukeste õpetlikkust, on iva enamasti oskuslikult maskeeritud.
Edgar Valteri jutukogu „Noodaspea luiskelood“ (koostanud Merle Lepik, Elmatar) adressaat on samuti segane, kuna lasteraamatule omaselt pole fookuses mitte laps, vaid lapsest jutustav täiskasvanu. Kuigi raamatu tagakaas sedastab, et tegemist on 70-ndate aastate lapsepõlve kirjeldustega, on tegemist pigem ajatute lugudega, mis näitavad ilmekalt lapselikku fantaasiat. Kindlasti oleks saanud raamat värskem vaid Tõivu ja Taago jutustustena esitades. Raamatut lõpetades on valdav tunne pettumus ja kahjutunne kirjaniku ja kunstniku nime ärakasutamise pärast.
Köitvaim mälestuskogu on „Rosinad. Lood lastekirjanike lapsepõlvest“ (koostanud Ilona Martson, Petrone Print), milles 18 tuntud ja armastatud lastekirjanikku pajatavad mälestusi lapsepõlvest. Oma säravama lapsepõlvemälestuse saavad jutustada nii vanema põlvkonna kirjanikud (Ellen Niit, Aino Pervik, Heljo Mänd jt) kui ka noored autorid (Piret Raud, Kristiina Kass, Jaanus Vaiksoo jt). Enne iga kirjaniku juttu on ära toodud tema lapsepõlvefoto ning lühike, lastepärase käsitlusega loominguülevaade.
Kuna tegemist on väga erinevatel ajastutel ja tingimustes elanud kirjanikega, on ka nende lapsepõlvelood erinevad. Kuid vaatamata erinevate ajastute vaimule sisaldavad kirjeldatud mälestused ometi midagi igipõlist ja kestvat. Olgu selleks siis õpetaja toetav sõna, mis läbi elu aitab (K. Vainola, Wimberg), lapselik soov hästi käituda, mis küll alati ei õnnestu (J. Rannap), või soovitus enne hinnangute andmist asja või nähtusega lähemat tutvust teha (Contra). Loomulikult leidub kirjelduste hulgas ka lausa imepäraseid juhtumisi, mis alles aastate pärast oma tõelise pale ilmutavad (nt L. Tungal), lüürilisi ja mõtlemapanevaid memuaare (E. Niit, H. Mänd) ning vallatumaid ja kelmikamaid mälestusi (nt J. Vaiksoo, I. Trull).
Teose jutustamisstiil ja kujundus ei jäta kahtlustki, et teose lugejatena on ennekõike lapsi silmas peetud. Siiski ei maksa ka täiskasvanutel end pelutada lasta – igaühel meist on ju lapsepõlv, millega paralleele tuua. Lisaks eelmainitule on antud raamatu puhul oluline ka meie lastekirjandusliku mälu loomine ja kinnistamine.
Huvitava realistliku ja fantastilise ühendusega on hakkama saanud ajaloolane Lauri Vahtre „Meie suured tegijad” (Hermes) kujutab endast lugusid meie kangelaste, olgu nendeks kas väljamõeldud ilukirjanduslikud tegelased (nt Suur Tõll, Kalevipoeg, Ülemiste vanake, Joosep Toots) või lihast ja luust reaalsed inimesed (nt Konstantin Päts, Lennart Meri, Carmen Kass või Kihnu Virve) elust. Igale suurele tegijale on pühendatud nii fantaasiat kui ka ajaloolist tõde sulandav lugu. Jutustatu on vaimukas ja köitev, küsitavusi tekitab ainult laste täiskasvanuist õhem teadmiste- ja kogemustepagas, mistõttu võib neil tekkida raskusi ajaloolise tõe ja fantaasia eristamisega. Seda aitab vältida asjaliku ja ajalooga kursis oleva täiskasvanu juuresolek.
Algklassilastele mõeldud fantaasiaraamatutes kasutavad meie lastekirjanikud tihti fantastilisi olendeid, olgu nendeks haldjad, kratid või tondid. Realistlikkuse osakaal sellistes teostes kõigub üsna suurel määral. Nii näiteks on Evelin Kivimaa oma lastekirjanduslikus debüütteoses „Kratitüdruk Krata ja ääretu suvi“ (Menu) kasutanud vaid fantaasiategelast, tegevustik ise on küllaltki realistlik. Tegemist on suveks maale kolinud ema ja lastega. Esialgsest maalekolimise igavusest otsustavad lapsed vana raamatu järgi krati meisterdada. Neil õnnestubki kratt valmis meisterdada ja vanapaganat marjamahlaga pettes talle ka eluvaim sisse puhuda. Krati ülesandeks jääb lastele hea sõber olla. Kirjaniku esikteos on südamlik ja soe, mitte pikki kirjeldusi pakkuv, vaid tempokas ja köitev. Eriti on autoril õnnestunud nukramad stseenid, mille kirjeldamisel oskab Kivimaa olla tundlik, kuid vaoshoitud.
Köitev on ka meie lastekirjanduses põhjalikult kanda kinnitanud Markus Saksatamme värskeim jutukogu „Tont ja mannapuder“ (Tänapäev), mis kannab alapealkirja „Naljajutud lastele“. Kuigi autorit on süüdistatud Andrus Kivirähki liigses lugemises, on tegemist siiski omanäolise ja huvitava raamatuga, mida on vahva nii ette lugeda kui ka kuulata. Saksatamme lapselikult animistlik maailmanägemine ja uperpallitav fantaasia on esitatud napis kirjeldavas vormis, millesse pikitakse ohtralt dialooge.
Epp Petrone „Muinasjutud armastusest“ (Petrone Print) pakub vähetuntud muinasjutte erinevatelt rahvastelt, olgu nendeks siis meie lähemad naabrid Skandinaaviast (Taanist, Islandilt, Norrast) või mujalt Euroopast (Leedust, Itaaliast, Bulgaariast). Rohkelt jutte on pärit eksootilistest maadest, nagu Nigeeria, Filipiinid, Jaapan, Peruu, Mehhiko jne. Ometi seob kõiki neid lugusid üks teema – armastus.
Kuigi raamatu lõpus on muinasjuttude algallikad ära toodud, on lugudel siiski tuntav kirjaniku käekiri. Ka on autor nii mõnegi muinasjutu leebemaks, tema olemusega sobivamaks muutnud. Iseenesest ei ole see midagi uut, kuna varasematel aegadel suuliselt levinud muinasjutud kohanesid iga uue rääkijaga. Petrone pajatatud lood on kaasaja laste vajadusi arvestades lühendatud ja tihendatud, peamisele tegevusliinile keskendatud. Kohati kipub selline mugandamine isegi häirima, nt vene muinasjutus tsaaritari asendamine printsessiga jmt.
Põhikooliõpilased vanuses 10-13 pole kunagi raamatute ületootmist tunda saanud. Mullu ilmus sellele vanusegrupile kolm arvestatavat teost. Enamasti on need realistlikud, vaid Ilmar Tomusk kasutab jutustuses „Inglid kuuendas b-s“ (Tammerraamat) fantastilisi sugemeid. Autori firmamärgiks on humoristlik maailmanägemine, hea keeletunnetus ja ladus jutustamisstiil. Iga peatükk on keskendatud nüüdisaja koolielus levinud probleemile, mida lahendama hakatakse – olgu selleks siis erivajadustega Jürgeni integreerimine klassi ellu, bändi tegemine, sportliku vormi ja tervise saavutamine vmt. Kõigi nende tegemiste juures on lastel abilisteks taevased jõud, mille sissetoomine kohati lausa liigne tundub.
Mika Keränen jätkas mullu teosega „Salapärane lillenäppaja“ (Keropää kirjastus OÜ), sarja „Eesti laste krimka“ neljanda osaga. Salaseltsil Ramps tuleb seekord lahendada kummaliste lillevarguste juhtum, mis tabab Tartut vahetult enne Soome presidendi külaskäiku.
Antud eagrupi loomust, huvisid ja soove on aga kõige täpsemalt tabanud Ketlin Priilinn, kes jutustuses „Evelini lood“ (Tänapäev) uurib paljusid tänapäeva elu olulisi probleeme, nagu näiteks töötust, vaesust, koolikiusamist jne. Kajastatakse ka kogukonda sobitumise, varastamise, anoreksia, tähelepanupuuduse jt küsimusi. Kuigi üleskerkivaid teemasid on ohtralt, on kirjanikul igale probleemile ka lahendus olemas. Varem meediaski oma nõrkust õnnelike lõppude vastu tunnistanud autor ei saa ka seekord teisiti: kõik otsad sõlmitakse korralikult ja põhjalikult. Selline lõpp võib kunstlik tunduda täiskasvanutele, aga mitte lastele, kes veel hiljuti muinasjutte armastasid.
Kuigi Priilinn pole kriitikuilt ohtrailt kiitust pälvinud, on kahtlemata tegemist hea meelelahutuskirjanikuga. Tema stiil on lobe, kergelt ja kiiresti kulgev. Lisaks sellele pakub teos lastele ka samastumisvõimalusi ja elus ettetulevate probleemide erinevaid lahendusviise.
Noorteraamatuid ilmus 2011. aastal tervelt üksteist. Enamus neist on meieni jõudnud tänu noorteromaanivõistlusele, kuid tuleb tunnistada, et köitvaid teoseid ilmub väljaspool sedagi. Noortekirjanduse areaal laieneb üha. Veel mõni aasta tagasi ülekaalu omanud üheülbalised sarnaseid probleeme ja olusid kirjeldavad realistlikud noortejutustused on kohta loovutamas mujalgi maailmas populaarsetele fantaasiasugemetega noorteromaanidele. Olgu siis tegemist vaimude haldjate või inglitega, nt Reeli Reinaus „Vaevatud“, Kiiri Saar „Martin Greeni juhtum“, Kersti Kivirüüt „Okultismiklubi 2: Inglitel puudub huumorimeel“ (Tänapäev).
Fantaasiasugemetega noorteraamatute vallas on köitvama tulemuse saavutanud debütant Airika Harrik jutustusega „Iseenda laps“ (Randvelt kirjastus). Teose peategelaseks on tavaline pealinna tüdruk, kes avastab endal võime erinevates aegades seigelda. Teose verinoor autor (sündinud 1995) on oma vanuse kohta hämmastavalt küps kirjutaja, kes oskab hoida suurt perspektiivi, samas ka detailidele tähelepanu pöörates. Teose lõpp laseb aimata plaanitavat järge.
Ka teise noore debütandi Linda-Mari Väli ideeromaan „Eikeegi eikunagi eikusagil“ (Värske Rõhk) väärib lugemist. Noore autori stiil on kerge, värske ja erinevalt nii mõnestki teisest noorteraamatu autorist ka kirjanduslik. Kuid olulisem kui selle teose vorm, on see, millest kirjutatakse. Teose peategelasteks on neli noort, kes tarbimisühiskonnast ja edukultusest tüdinenuna otsustavad põgeneda oma nn väikekodanlikest kodudest ja rajada mahajäetud majasse kommuuni. Noortele omaselt on neil olemas vaid idee, kuid viisid selle elluviimiseks on kaheldavad. Noore inimesena oskab Väli tundlikult ja usutavalt edasi anda noorte maailmavalu ja kohati utopistlikuna tunduvat idealismi.
Realistlike noorteraamatute hulgast paistab silma Mare Sabolotny „Peaaegu inimene“ (Tänapäev). Romaani peategelaseks on tavaline eesti noor, 15-aastane Gretten. Tüdruk elab Tallinnas koos emaga, isa on pere juurest juba ammu lahkunud. Kui ema töötuks jääb ning säästud otsa saavad, ema aga ikka sügavast depressioonist üle ei saa, tuleb tüdrukul endal ohjad haarata ja nii iseenda kui ka ema eest hoolitsema hakata. Ettevõtlik tüdruk leiab peagi töökoha baaris, kus ta kooli kõrvalt ametisse asub. Täiskohaga töötamine hakkab aga kooliskäimist segama, nii et peagi saab tublist õpilasest Grettenist tüdruk, kes end üha sagedamini direktori kabineti ukse tagant leiab.
Mille poolest erineb laps täiskasvanust? Mis tähendab olla laps? Millised õigused on lapsel? On tal ka kohustusi, vastutust? Millal ja kuidas saadakse täiskasvanuks? Kui palju vastutust on lapse jaoks liiast? Neile kaasaja ühiskonnas olulise kõlapinna omandanud küsimusele otsib Sabolotny oma värskes teoses vastuseid.
Võrreldes autori esikteosega „Kirjaklambritest vöö“ on „Peaaegu inimene” märksa küpsem ja stiilipuhtam. Näib, et autor on kasvanud nii hingeliselt kui ka kirjanduslikult. Samuti on antud teose kompositsioon ja struktuur märksa läbimõeldum. Kuigi teos sisaldab palju traagilisi sündmusi, ohtlikke piirilkõndimisi ja erilisi pöördeid, on kõik sündmused usutavad ja konteksti sobivad. Ka Sabolotny loodud tegelaskujud, nii peategelane kui ka vaid korraks vilksavad kõrvaltegelased, on huvitavad ja loogilised. Iga tegelase motiivid on mõistetavad, neil on oma käitumismuster.
Eriti tuleks kiita autori oskust keskenduda ühele teemale ja allutada sellele kõrvalliinid. Enamik tänapäeva noorteromaanideks liigituvaid teoseid üritab kõik noori vaevavad probleemid ühte teosesse mahutada, siis jääb aga püstitatud küsimuste käsitlemine liiga pealiskaudseks. Ka valitud teema on erakordne ja huvitav, selle lahtikirjutamine põhjalik ja eri vaatepunkte pakkuv. Teose lõppki on tüüpilistest noortekatest erinev, see pole etteaimatav, vaid ootamatu.
Möödunud lastekirjandusaasta ei olnud kindlasti viljakaim, kuid nii mõnelgi teosel on potentsiaali saada laste lemmikuks ja kesta üle aja.
Ilmunud ka nädalalehes Sirp 23. märtsil 2012 lk 7-8, pealkirjaga “Harju keskmine: eesti lastekirjandus aastal 2011”.
