20. oktoober on ettelugemise päev
Juba mitmendat aastat järjest kutsub Eesti Lasteraamatukogu eestimaalasi tähistama 20. oktoobril ettelugemispäeva, pühendama kas või pool tundi kodus, koolis, raamatukogus, raadios ja televisioonis ühisele ettelugemisele.
Tänavuse ettelugemispäeva juhtmõte – «Lapsepõlv on elu luule. Luule on maailma lapsepõlv» – pärineb möödunud rahvusvaheliselt lasteraamatupäevalt.
Lapsepõlv on tõepoolest luule aeg. Ei, mitte ainult selle pärast, et siis sunnivad täiskasvanud lapsi igasuguseid salme ja salmikesi pähe õppima. Ennemini on see luuleline aeg, mil lapse meeled on avali kõigele kaunile. See on aeg, mil laps õpib maailma tundma, avastab iga silmapilk sealt midagi uut ja püüab kuuldut-nähtut jäädvustada. Iseenda jaoks elukogemuse ühe osana, mida on vanuigigi hea meenutada. Teiste jaoks sünnivad nendest avastustest sõnad ja pildid, mida laps püüab oma kaaslastega jagada. See on loovuse alguse aeg, mida täiskasvanud peaksid igati õhutama.
Seepärast oleks tore, kui heade raamatute kõrval võtaksid lastevanemad, õpetajad, klassikaaslased 20. oktoobril kuulda ka laste loomingu häält. Laste looming väärib seda.
Loomulikult oleks tore, kui koolilapsed peaksid meeles oma väiksemaid sõpru – lasteaialapsi –, läheksid ja loeksid nendele oma lemmiklugusid. Ärgu unustatagu neidki, kes haiglates tõvevoodites vaevlevad. Oleks tore, kui selle päeva õhtul istuks pere ühisesse ringi, keeraks korraks televiisori ja raadio kinni ning loeks teineteisele ette. Loeks ja tunneks mõnu elavate sõnade ja mõtete lummast.
Head ettelugemispäeva kõigile!
Eesti Lasteraamatukogu
——-
RAHVUSVAHELISE NOORSOOKIRJANDUSE NÕUKOGU (IBBY) LÄKITUS MAAILMA KÕIKIDELE LASTEKIRJANDUSE SÕPRADELE
Sloveeni luuletaja
Boris A. Novak
VALGUSE JA VARJU LAPSEPÕLI
I
Täiskasvanud kuulavad sõnu, kuigi tegelikult nad ei kuule neid üldse.
Täiskasvanud loevad sõnu, kuigi tegelikult nad ei hooma neid üldse.
Täiskasvanud ütlevad sõnu, kuigi tegelikult nad ei taipa nende väärtust üldse.
Täiskasvanud kirjutavad sõnu, kuigi tegelikult nad ei tunne nende lõhna ega maiku.
Täiskasvanud ei märka rääkides oma sõnu ja sestap kõmavad nende sõnad tühjalt, tuhmilt ja hüljatult.
Täiskasvanud tarbivad sõnu, kuigi tegelikult nad ei salli neid üldse. Sestap lähevad nende sõnad väändu ja kuluvad.
Lapsed on hoopis teist masti. Nad mängivad sõnadega ja nende mäng teeb väändu läinud sõnad jälle terveks. Mäng hõõrub vanadelt kulunud sõnadelt rooste ja paneb nad jälle nooruslikult särama. Mäng annab elu uutele, senikuulmata ilusatele sõnadele.
Lapsed kuulavad sõnu. Sõnad on nende kõrvadele otsekui muusika.
Lapsed hoomavad sõnu. Nad tunnevad ilmeksimatult, kas sõnad on pehmed või kalgid, ümarad või nurgelised.
Lapsed maitsevad sõnu. Nad tunnevad sedamaid, kas sõna on magus, soolane, hapu või mõru.
Lapsed armastavad sõnu. Sestap armastavad sõnad ka lapsi.
II
Täiskasvanud vaatavad värve, kuigi tegelikult nad ei näe neid üldse.
Täiskasvanud märkavad kehade vorme, kuigi tegelikult ei mõista nad nende kõnet üldse.
Täiskasvanud elavad valguses ja valgusest, kuigi tegelikult ei märka nad seda üldse.
Täiskasvanud jätavad endast pikki varje, kuigi tegelikult ei mängi nad nendega mitte kunagi.
Täiskasvanud võtavad palju (võib-olla isegi liiga palju!) ruumi, kuigi tegelikult nad ei mõista selle ruumiga mitte midagi peale hakata.
Täiskasvanud käivad maailmas ringi kinnisilmi. Sestap nende maailm kahanebki, varjud surevad, valgus kustub, värvid luituvad ja vormid vaikivad.
Lapsed on hoopis teist masti. Lapsed uudistavad avasilmi maailma ja imetlevad igasuguseid asju selle sees. Lapsed mängivad värvide ja vormidega. Mäng puhub tuhmunud värvidelt tolmu ja annab neile tagasi endise, sünnipärase sära. Mäng sünnitab uusi, seninägemata ja senikuulmata, enneolematult imekauneid vorme.
Lapsed oskavad näha värve. Värvid on valguse lapsepõli.
Lapsed mõistavad vormide kõnet, taipavad pilgult, kas vormid on pehmed või teravad, rõõmsad või kurvad.
Valgus on maailma ema.
Lapsed jätavad endast vaid tillukesi varje, aga sellest hoolimata oskavad lapsed nendega mängida. Varjud on pimedad ja sestap võtab valgus neil käest kinni. Nii nagu ta võtab lapsedki lahkelt oma käekõrvale.
Lapsed imetlevad taevast ja selle põhjatut avarust.
Lapsed on vaimustuses piltidest. Sestap on pildidki lastest vaimustuses.
III
Iga luuletaja on vaid suur laps. Ja iga laps on vaid väike luuletaja.
Iga kunstnik on vaid suur laps. Ja iga laps on vaid väike kunstnik.
IV
See luuleläkitus oli mul mõeldud ülemlauluks lapse loovusele. Paraku ei võinud ma seda teksti luuletusena lõpetada. Sest laste kannatused meie maailmas on nõnda suured, et neid ei tohi salajas pidada. Sestap jäigi mu luuletus pooleli. Mõeldes meie lastele ja meie ainuma maailma tulevikule.
Juhtusin kunagisse imekaunisse Sarajevosse selle barbaarse piiramise päevil. Kuigi mind vapustas linnas tehtud hirmus hävitustöö, tundsin ma samas siirast rõõmu sealsetest lastest: ma nägin neid kõikjal, igal tänavanurgal palli taga ajamas, peitust ja kula mängimas, omatehtud relvadega sõda pidamas, taustaks täiskasvanute tõeline turmtuli. Ja alati, kui vaevu paarisaja meetri kaugusel eelpostil olevad snaiperid võtsid sihikule mõne väikese olevuse pea, tardus veri mu soontes. – Niisugust asja tuleb pidada selle sõgeda sõja kõige ilgemaks kuriteoks. – Kuidas võib lapsi kasutada märklaudadena?! See tähendab ju maailma lõppu!
Mind valdasid vastakad tunded: kuigi ma olin hirmul Sarajevo laste elude pärast, mõistsin ma samas ometi ka nende mängujanu. Tuhanded sõjapäevad, tuhanded keldripugerikes veedetud ööd (aga lapsele tähendab päev tervet igavikku!), lapsele omane rahmeldamiskihk võitis hirmu ja tõi nad õue, tänavatele, et kustutada oma mängu- ja liikumisjanu.
Ehk küll ka mina ise mängisin lapsena pärast Teist maailmasõda tihtilugu sõda, tõid Sarajevo laste mängud mulle hirmuhigi otsaette, sest laste mängud peegeldavad teatavasti täiskasvanute maailma, nii et need väikesed puupüssikandjad tõid mu silmade ette sõja kogu elajalikkuse. Olgu see sõda siis Bosnias, Ruandas, Somaalias, Lähis-Idas, Kurdistanis või Tšetšeenias.
Loodan, et need laste loomejõu kiituseks öeldud sõnad hakkavad kõlama ka nagu palve ja meeldetuletus laste põhilisele õigusele – mängimisele. Olgu see reaalne hoiatus meile, täiskasvanutele, et me ei muudaks laste elu põrguks ja teeksime kõik endast oleneva, et lõpetada laste kannatused. Ärgem laskem lastel liiga kiiresti täiskasvanuteks saada!
Sellest sõltub suuresti meie ühise ja ainuma maailma tulevik.
Tõlkinud Andres JAAKSOO
